Töömaraton sai läbi ja ühes sellega ka Tartus püsivamalt resideerimise aeg. Nädal aega tagasi toimunud TÜLi kevadkool laadis mind energiaga terveks nädalaks. Ilmselt rohkemgi. Need kolm päeva Koolimäel olid vaieldamatult motiveerivad; päevad täis teatrimõtteid ja õhtud lõkke praksumist, jutte ja kaunist Põhja-Eesti loodust. Kohalesaamine ja tagasijõudmine olid omaette road-trip’id, kus sai nii head muusikat kuulatud, kaasa lauldud, kui Eestimaa panoraami imetletud. Ühesõnaga – tõeline suvine reis toredate inimestega – väga kosutav.
Töönädal, mis järgnes, oli niisamuti lustlik. Mulle isegi hakkas meeldima see töölkäimise rütm, kus ma peale tööpäeva tulen koju, võtan lõõgastava vanni, haaran Žu-Žu kaissu ja vaatan sarja; uinun magusasse unne. Hommikul vuran rattaga jälle Magasini tänavale ja toimetan köögis või baaris või söön majatöötajatega päikse käes mangot. Igatahes olid need päevad rõõmsad ja kerged. Kerged selles mõttes, et kuhugi polnud kiiret ja miski ei rõhunud. Puhas rõõm olemisest ja tegemisest.
Neljapäeval võtsin ette raamatukogude-ringi, et varustada end vajaliku lektüüriga. Täiesti juhuslikult põrkasime kokku C.'-ga, mis oli igati asjakohane, sest õhtune kokkusaamine oli juba varem kokku lepitud. Sama trajektoor pikendas meie ühist koosolemise aega ja tõi toreda lõunapooliku. Ahjaa, see oli see veider neljapäev, mil asjade juhuslikkus pani imestusest kulmu kergitama: ühel hetkel tuhlasin C.’ga raamaturiiulite vahel, järgmisel paitasin Kaubamaja ees krokodille, seejärel võitsin ateljee rõdul Sabotööri-mängu ning viimaks olin oma töö-ööl, vestlemas Džoodžiga meditsiinilistel ja füsioloogilistel teemadel ja hiljem pesin kell 3 öösel köögis nõusid ning köögirätikuid.
Reede oli hoopis teistsugune. Tööpäev Vatsas oli vaikne ja sujuv. Viimane õhtu Tartus sai mööda saadetud nii filmiõhtuga kui tükikesega Vaiko Epliku ja Eliidi kontserdist. Hommikul pakkisin, ja muidugi oli meil Žu-Žu’ga* südamlik hüvastijätt. Tema jäi Tartusse mind ootama.
Peale suurepäraste sõprade...Tõden, et olen leidnud endale ühe erilise inimese. Inimese, kes mind mõistab, hinnanguteta ja poolelt sõnalt. Kes ütleb mulle, et kannatlikkus on sama oluline kui tahe, ja et vahel on protsess olulisem kui tulemus. Või et kõike ei pea saama kohe, igale poole ei pea jõudma nüüd, edukas saab olla ka lihtsalt teades, mida sa tegelikult tahad.
Leidsin ta juba aasta tagasi. Kui me juhuse tahtel üksteisele tänaval vastu kõndisime ja öö päevaks tantsisime. Siis ma ei teadnud, et ühel päeval võin olla temaga täiesti sundimatu ja vaba, rääkida temaga mõtetest, mille olemasolust ma teadlikki ei olnud, naerda nii palju ja südamest, nagu ma kunagi varem seda teinud pole, ning olla õnnelik ja tänulik. Või lihtsalt näha, avastada, vaadata filme, tähti, teatrit, inimesi…
Ja mul on hea meel, et leidsin temas ka sõbra. Just selle, kes mind kinni püüab, kui ma komistan või kukun. Või toob mulle roose. Või lõõbib koos minuga, teades, et lõõbime ju mõlemad, aga kogu selle sarkasmi ja iroonia taga on siiras armastus ja üksteisemõistmine.
“Ilma paanikata.”
Millest kirjutaksid Sina, kui see oleks Su raamatu esimene lause? :)
Suvi on alanud.
* Žu-Žu aka Andrè näol on tegemist Šoti terjeriga. Selle pehme ja karvasega, keda mõned kutsuvad mänguasjaks, mõned kaisuloomaks, aga kes minu jaoks on oluline sõber.
Neljapäeval võtsin ette raamatukogude-ringi, et varustada end vajaliku lektüüriga. Täiesti juhuslikult põrkasime kokku C.'-ga, mis oli igati asjakohane, sest õhtune kokkusaamine oli juba varem kokku lepitud. Sama trajektoor pikendas meie ühist koosolemise aega ja tõi toreda lõunapooliku. Ahjaa, see oli see veider neljapäev, mil asjade juhuslikkus pani imestusest kulmu kergitama: ühel hetkel tuhlasin C.’ga raamaturiiulite vahel, järgmisel paitasin Kaubamaja ees krokodille, seejärel võitsin ateljee rõdul Sabotööri-mängu ning viimaks olin oma töö-ööl, vestlemas Džoodžiga meditsiinilistel ja füsioloogilistel teemadel ja hiljem pesin kell 3 öösel köögis nõusid ning köögirätikuid.
Reede oli hoopis teistsugune. Tööpäev Vatsas oli vaikne ja sujuv. Viimane õhtu Tartus sai mööda saadetud nii filmiõhtuga kui tükikesega Vaiko Epliku ja Eliidi kontserdist. Hommikul pakkisin, ja muidugi oli meil Žu-Žu’ga* südamlik hüvastijätt. Tema jäi Tartusse mind ootama.
Peale suurepäraste sõprade...Tõden, et olen leidnud endale ühe erilise inimese. Inimese, kes mind mõistab, hinnanguteta ja poolelt sõnalt. Kes ütleb mulle, et kannatlikkus on sama oluline kui tahe, ja et vahel on protsess olulisem kui tulemus. Või et kõike ei pea saama kohe, igale poole ei pea jõudma nüüd, edukas saab olla ka lihtsalt teades, mida sa tegelikult tahad.
Leidsin ta juba aasta tagasi. Kui me juhuse tahtel üksteisele tänaval vastu kõndisime ja öö päevaks tantsisime. Siis ma ei teadnud, et ühel päeval võin olla temaga täiesti sundimatu ja vaba, rääkida temaga mõtetest, mille olemasolust ma teadlikki ei olnud, naerda nii palju ja südamest, nagu ma kunagi varem seda teinud pole, ning olla õnnelik ja tänulik. Või lihtsalt näha, avastada, vaadata filme, tähti, teatrit, inimesi…
Ja mul on hea meel, et leidsin temas ka sõbra. Just selle, kes mind kinni püüab, kui ma komistan või kukun. Või toob mulle roose. Või lõõbib koos minuga, teades, et lõõbime ju mõlemad, aga kogu selle sarkasmi ja iroonia taga on siiras armastus ja üksteisemõistmine.
“Ilma paanikata.”
Millest kirjutaksid Sina, kui see oleks Su raamatu esimene lause? :)
Suvi on alanud.
* Žu-Žu aka Andrè näol on tegemist Šoti terjeriga. Selle pehme ja karvasega, keda mõned kutsuvad mänguasjaks, mõned kaisuloomaks, aga kes minu jaoks on oluline sõber.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar