V. näitas ja mina naersin kõht kõveras Geni kontoriruumis. Olles päev läbi tatrapada teinud, oli päris keerukas mind nii kõvasti naerma saada. Naeratama - seda küll. Üks roosike seda igatahes tegi.
Tegelikult olen ma vahel üks hirmus rahutu hing. Ei tahaks öelda rahulolematu, sest ma pean selle tunde all silmas mingit igatsust. Igatsen kogu aeg midagi. Vahel on tunne, et elu läheb mööda ja ma olen liiga mugav ja rahul kõigega, et ärksamalt avastada ja kogeda. Milline paradoks. Olla rahulolematu põhjusel, et vahest olen liiga rahul. Aga see ei ole ju ka õige, et mitte üldse midagi tahta, vaid võtta ja leppida olemasolevaga. Mitte, et olemasolev elu kuidagi vastumeelne ja kehv oleks. Ja ma isegi ei räägi siinjuures millestki konkreetsest. Lihtsalt mingi veider igatsus. Tunda vahel vastupidist, et veenduda esmase tunde õiguses. Hüljata selleks, et taasleida. Vihata selleks, et tugevamini armastada. Vastu väita, et saada ümberlükatud. Minna ära, et tulla tagasi.
Keeruline see iga. Keeruline see inimene.
Ma ei taha kunagi harjuda. Ega võtta midagi enesestmõistetavalt. Ma ei taha stagneeruda.
Nii palju mõtteid, mida paprikapüreesuppi tehes mõelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar