Nüüd on siis läbi. Tartus juba mõni päev tagasi ja Tallinnas minu jaoks alates eilsest. Tudengite kevadpäevade üritused on peetud, laulud lauldud, tantsud tantsitud, teater tehtud.
Eelmisel aastal oli nii. Ja jätkus sedasi. Kõik ju mäletame seda. See oli elamusterohke kvaliteetaeg, mille helges mälestuses ka sel aastal kevadet tervitasin. Magasin muidugi tunduvalt rohkem. Oli see nüüd lisaeluaastast, praktilisemaks muutunud mõtlemisest või tont teab, millest veel, aga magasin kõvasti rohkem kui 4 h per öö . Geneetikat ei olnud enam. See on argument!
Kõik oli justkui sama, aga ikkagi uus. Esmaspäeval oli improproov. Ja oli öölaulupidu. Läksime. Laulsime. Viskasin kukil näppu. Nautisime sooja õhtut. Kassitoome kaikus laulust ja naerust. Alleed ja platsid ja pargid ja lokaalid olid ka 02.00 ajal öösel rahvast pungil täis. Elu voolas Tartu tänavatel. Kambakesi, karjakesi, hulgakesi, kahekesi..
Teisipäev oli pikk ja töine koolipäev. Ütlen seda selgitamaks, miks ma pärast õhtust etendust ja peale seda toimunud impro peaproovi ja pärast seda toimunud kesköist (üllatavalt edukat) ülesastumist Vildes, Comedy Estonial, koju läksin ja mitte jälle tütikatega Geni. Läksin koju ja harisin end hoopis eesti kirjandusega. Põhjalikult.
Kolmapäev algas kunstiga, tõi kunsti ja lõppes ka mingil määral kunstiliselt. Peale Kangilaski loengut olin andnud koos 10 teise tütikaga sõrme Margus Kasterpalule, kes tähetorni 200. aastapäeva avamise jaoks meiega performance’i korraldas. Olime Vene sõdurid, mõõtsime maad, et tõestada, et maakera polegi ümmargune. Struve nimelt mõõtis Tartu Tähetorni läbiva meridiaani. Õigemini tegid seda sõdurid, need, keda me kujutasime. Vabariigi president oma kaaskonnaga oli ka asjasse seotud. Nemad olid pidulikul rongkäigul avamisele. Meie, kamp sinistes frakilaadsetes mundrites, venekeelseid numbreid ja fraase a la “tsut-tšut leveje” hõikuvaid etlejaid, pidime tee peal oma toigaste ja riistapuudega ees tokerdama. Üritus päädis sellega, et J. palus presidendil sellest kaasataritud vanaaegse mõõteriista pilust sisse vaadata, öeldes, et “eta mašõna”. Kui elitaarne! Ja noh, mina suskasin Struvet mängivale Martin Kõivule pihku prantsuse mõõdupuuks nimetatud toika ja tegin sõdurite rivvi naastes ‘ajastutruu’ pirueti. Kokkuvõttes, improvisatsiooni kohta ju väga hea. Veel parem oli autasuks saadud avatud arve Genis. Peale õhtust etendust Ateenas lunastasin selle eest kuuma õunakoogi jäätisega, õunamahla (ilmad olid siis ootamatult kuumad-kuumad-kuumad) ja pirnisiidri. Ja siis oli Smilersi katusekontsert. Väga maru oli. Inimesi oli jälle ei-tea-kust tulnud nii palju, et Emajõe äär oli täis, niisamuti Narva mnt ja neid jagus veel ühika akendele, vanalinna ja Toomemäelegi. Seal jätkus kultuuriprogramm Mahagoniga. Visuaaliga vürtsitatud instrumentaal kammis korraks ära. Siis tuli Karl Madis lavale, mingi minule tundmatu nostalgia lõi õhu pooleks ja kannatamatus hinge. Läksime ära, et enne südaööd CT-sse katusekontserdi afterparty’ile jõuda. Jõudsime. Et mitte meie seltsilist üksi koju alt klubist kostvaid bassihelisid kuulama jätta, kutsusin KJ toanaabri ka kaasa. Ta oli nii truult meiega Mahagoni kuulanud, et vääris seda. Tantsisime üsna korralikult. Nii, et varbad taas tuld lõid ja üsna kurjakuulutavalt valutasid. Selles suhtes eelmine aasta ei kordunud – ükski neist värvi ei muutnud ja küüned jäid alles. M., kes öösel meist tantsima jäi, olevat lõpetanud oma öö muffineid tehes ja teed juues. Vot sulle kunsti!
Huvitav, et selles õhtus oli samu inimesi, kellega eelmise aasta sama aeg seostub. Aga veidi teises variatsioonis. Üks neist ei tundnud mind ära, teisi tervitasin tagasihoidlikult.Eelmise kevade neljapäev oli üsna märgiline. Esimene päev kevadpäevade nädalas, mil oli vihmane ja külm, mil ma kolisin ja mil ma õhtul väljas ei käinud (kuigi inertsist oleks lubanud). Oli esimese õhtu natuke nukker vaade uues ja veidi võõras vaikuses, vaatega Karlovale.
See neljapäev oli mõnes mõttes sarnane, kuigi oli pikk ja vihmatu koolipäev (esimene päev, mil jahedus sooja murdma hakkas), oli pimekohting, kuhu end naljaka põnevusega kirja olin pannud. Jah, kokkuleppeliselt. Kokkuvõttes sain küll vestelda kultuurist, kuid minu date ei läinud nii edukalt, kui KJ oma. Ju ma olen sotsiaalselt ikka liiga nõudlik.. või mul antud alal lihtsalt ei vea. Inimestega on ikka tore vestelda, aga see paraku polnud küll päris selline elamus, nagu oleksin oodanud. Või selline tüüp.
Ja õhtu.. oli nagu pooleldi närbunud kurvameelne nelk minu kirjutuslaual. Väsimus ja eelnevate ööde raskus (kõigi nende, mis eelmise kevade ja selle päeva vahele jäid) ja mõtted ja tunded vajutasid pea raskelt padjale ning sõnad kurku, soovid nende taha lukku. Ei tulnud plaanitud klubiõhtut. Oli vaikne vaade Karlovale..
Reedel pidutses Tartu edasi. Tudengifolgil ja öötantsupeol ja sünnipäevadel. Laupäeval aga Volbril, korporatsioonides ja pühapäeval tudengiekstreemil. Mina olin eemal sellest möllust ja süüvisin taas kirjandusse. Põhjalikult.
Eile käisime Tallinnas. Seal on ka tudengipäevad. Viisime teatrit. Saime maasikaid ja küpsiseid, aplausi ja lilli, Kellukest ja Fizzi ja A le Coq’i. Nii see elu käib. Sõidu pealinna ja tagasi ka. Muidugi lauldi terve tee sinna ja tagasi. Muidugi oli kitarr kaasas, muidugi rääkisime filosoofilistel teemadel, muidugi sai TÜT hiilata. Enne ametlikku lavaleminekut näiteks Tallinna vanalinna tänavatel.. kui O. keset munakiviteed koonuse püsti lõi ja selle sees suitsu tõmmates Bomfunk MC’s-i kassetimängijalt valjuhäälselt käima lükkas. Sai teatrit. Sai-sai.
Öösel sai jalgsi koju ka kõpsutatud. Kurda veel, et istumist oli päeva jooksul liiga palju…
Muide, täna on Asse nimepäev (mõni asi ikka ei unune, kao ega hävine).
Ja soundtrack’iks Tartut rokkinud Smilers: Ainult unustamiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar