Küsimus jäi: kuidas lõppes reede?
Ring sai täis. Nädal sai läbi. Kuu sai läbi.
Nagu lubatud, ärkasin 6.30 ja läksin geneetikasse. Järgnes etnoloogia ja kultuuriantropoloogia. Toomkiriku varemete juures olid luudadega lasteaialapsed. Sigatüüka noorkasvandikud vist. Koolipäev jätkus keeleteadusega. Kuid siis pidin tegema ootamatu pöörde ning loobuma Ujula tänava peost. Vabandan asjaosaliste ees. Koolitöö sõitis graafikusse sisse ning - mis täna tehtud, see homme hooleta. Paari tunni pärast algas proov. Niivõrd kuivõrd. Üks pidev ümberkorralduste ja ringitegemiste jada. Ja mitu korda ma nende tundide jooksul sain lavale minna? Mitu korda veel mõni? Ühesõnaga - mingi hetk jõudis kohale, et pole mõtet niisama passida. Jäägu. Linnas jätkusid kevadpäevad ja kaarsillal seati üles konstruktsioone ja bändikraami. Volber. Läksime KJ-ga uudistama. Õhtu oli lämbe ja vaikne. Rahvast liikus palju. Lausa nii palju, et ma ei saanud üsna pikka aega aru, et Laura mu kõrval kõnnib. Tema muidugi sai. Palju õnne, Laur! (jah, tal oli sünnipäev.) Puhusime juttu ja suundusime oma teed. Suundusime pikemat teed, sest aega veel oli, aega oli piisavalt, et avastada Tartut risti-rästi. Õigeks ajaks jõudsime tiiruga sinna, kuhu plaan minna oli - Hirmuvabriku eri CT-s. Indeed, vähemasti oldi sisustusega vaeva nähtud ning isegi üks laip kanderaamil kohale veeretatud. Lina all siiski. Vaatamata kõikidele plaanidele turvameeste tähelepanu kõrvale juhtida ja lina alla piiluda, ei õnnestunud meil seda teha. Ainsa häiriva asjana seal olid kaks kahtlase olekuga jorssi, kes meie kõrvale taha ruumi maha sadasid, nina alla tükkisid ja viimaks küsisid, ega meil midagi puudu ole. Ei. Ei olnud. Paraku tulid nad mõne aja pärast tagasi. Endiselt - me ei soovinud midagi. Selline intentsioon, meile midagi ''puuduoleva täiteks" maha ärida, ei olnud just ilusaim hetk. Aga polnud viga. Ülejäänud õhtu kulges väga ilusti. Lausa nii, et mu varbad värvi muutsid. Väga viimase peal volbriööpidu ja eriti intensiivne tants olid need täiesti siniseks maalinud. Justkui ukse vahele jäänud. Hea, et ma sellest varem aru ei saanud. Aga ehk polekski see mind morjendanud. It was a spectacular night anyway. Aitäh.
Just nagu terve see möödunud nädal.
Laupäeva hommikul läksin jala kompsude ja läpakaga Tähtverre, sest bussid käivad laupäeval teise aja järgi (tubli, D.). Tegin isikliku rekordi ja olin 30 minutiga Purdest Krooksu juures. Tegin oma suzuki arvestuse. Tulime Jaanikaga ära, tema läks talgutele, mina kesklinna. Jooksin taas A.-ga kokku. Küll ikka trehvab. Eesti pole suuremaks saanud ja kõik teed viivad endiselt Tartusse. Oh well.
Õhtul pidasime Lauraga tagasihoidlikult tema sünnipäeva ja pühapäev kulus mul põdemisele. Ei, mitte homse pärast. See.. on ..hell teema. Sõna otseses mõttes põdesin. Kõripõletikku. Vaat siis. Murphy teeb oma korrektuurid. Ja mis seal ikka. Pole ma esimene. Teine samuti mitte. Ehk tõesti on elul meiega teised plaanid. Aga näis. Homme näis. Ja mis teisse puutub, siis - pea püsti, poisid! Tõeline lava on veel ees..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar