… muudab meid rumalamaks kui loomad. Tuhat häält kutsub meid igast suunast, kuid meie kõrvad on topitud teadmistega.”
Nüüd, mil ma tean, kuidas Giraudoux & Co (Antoine’st Vahtangovini) Lääne teatri ajalukku oma jälje on jätnud, ning milline näeb sellel sessil välja päikesetõus, võtan julguse endale teda hariduse teemal tsiteerida.
Niisiis. Sess. Raamatukogu - meie teine kodu; mälumaht – meie tulemuste määraja. Aga kui mul on piltmälu?
If you can’t remember it – visualize it. 
Tere. Kell on 4.24 ja mu sein on täis teatrit (vähemasti seda osa, mida ma ei teadnud ja mis mul loogiliselt pähe tuupides meelde ka ei jääks).
“We live on coffee and flowers.
Try not to wonder what the weather will be” (Googelda seda.)
Mul oli tol päeval enne ka teine eksam. Selleks ajaks ma juba teadsin nii mõndagi ka individuaalsete erinevuste psühholoogiast. Nagu näiteks:
“Sarnaselt varasemate uuringutega on nii intelligentsus kui isiksuse baasomadused olulise panusega õpiedukuse kujunemises, kuid isegi nende kombinatsioon ei seleta ära üle kolmandiku GPA hajuvusest :intelligentsus on kõige tugevam ennustaja (seosed vahemikus r = .40 kuni r = .50). Isiksuse omadustest on parim ennustaja meelekindlus (st korralikkus, täpsus, saavutusvajadus, eesmärgipärasus jne).”
Meelekindlusega on aga viimasel ajal nii nagu on. See tähendab, ma olen endiselt oma püstitatud eesmärkide ja sotsiaalse surve ori ning seda rängem on mu (hetkeline?) varajase täiskasvanuea kriis. Mida ma olen õppinud – et kui miski tundub selge ja kindel, siis mõtle uuesti – mitte miski ei pruugi olla selge ega kindel. Homme on kõik teisiti. Ilm on teisiti. Vaade on teisiti. Tulevik ja maailm on teisiti.
Ükspäev sadas vihma. Kunagi kirjutasin vihmavarjusoojusest ja ööbikulaulust, aga nüüd on needki olematud.
Oli see üldse vihm või rüütasin mina oma aknad soolaka suurepiisalise kardinaga ja püüdsin sellest läbi hüüda “mis must saab” ? Kellele? Seda ma ei tea. Võimetuse ja saamatuse nirutunne sõi mu elusalt ning ma pean õudusega tõdema, et ei olegi nii kivist ja rauast, kui seni arvasin. Liblikatiivatolm. Ei muud.
Tulevikku pole olemas. Olen seda ise öelnud. Tulevik on kestev olevik. See, mida teeme täna, ongi meie homne. Ent kunagi varem pole kauge abstraktne tulevik olnud nii reaalne. Miks ma üldse sõdin ja ei taha tunnistada, et olen eestlane – meil ei ole tulevikku väljendavat vormigi. Meie mõttesüsteemides puudub vastav ajakategooria ning me peaksime selle üle õnnelikud olema. Siis ei panustaks me mingile seletamatule hetkele kusagil määramatus kauguses, vaid teeksime juba praegu, täna, siin hetkes kõik selle ära, mida heaks peame ja arvame. Siin muidugi on vaidluskoht, sest perspektiivi on ka vaja planeerida, aga kõige hirmsam asi siin elus on kahetsus. Kui ühel hetkel tagasi vaadata ja kahetseda, siis on vahepealne aeg arutu raiskamine ja enesepete. Ja seepärast haaraski mind vahepeal tohutu hirm, et ma teen midagi valesti või võtan endalt ära mingid olulised võimalused.. ja et ma ühel päeval mitte ei naera tagasi vaadates, vaid kahetsen.
Mõelnud enda jaoks välja selle, et kui uks suletakse, siis aknad kusagil avatakse, oli päike välja tulnud . Ning mul pole midagi akende avamise vastu. Meelekindlus. Seda on vaja. Kõik muu tuleb iseenesest.
Kunagi meedias oli selline lõik:
Laar tõdes, et praegune kõrghariduse süsteem on üldse imelikult üles ehitatud: osad maksavad oma hariduse eest ise, osade eest maksab riik.
«Me laseme oma noori õppima asju, mida pole vaja ei neil, ega ka riigil. Igasugused lullilöömise kohad tuleks ära kaotada,» ütles Laar.
Tema sõnul peaks riik suurendama survet ja koolitama just vajaminevaid spetsialiste.
«Praeguse kõrghariduse süsteemiga näeme ka edaspidi seda, et inimesed õpivad seda, mida kellelgi vaja pole. Me peame saama paremat kvaliteeti ja seda saab tarkust tagumikust pähe tagudes,» lisas Laar.
Mind kuidagi koledal kombel vihastas see sel hetkel – kui sa oled siia maailma sündinud ainult üheks eluks, siis mille pagana päralt peaksid sa oma unistustest ja plaanidest loobuma, et teenida kellegi teise huve, taskuid ja sihte. Tahan olla kunstnik – olen kunstnik! Virelen ja vaevlen, aga olen ikkagi õnnelik. Igatahes õnnelikum kui peaksin vastu tahtmist mingi haldusametnik või trollijuht olema. Ja kes üldse on kindel, et virelemine paratamatu on, kui tehakse seda, mida armastatakse.
Nimetate “lullilöömiseks” kõike seda, mida teie ise ei taha… Ja räägite siis veel inimõigustest – vaba tahe ja õigus valida omale tee, mida mööda oma elu tallata. Kahju, et mina juhtival kohal ei ole ning ei oma õigust ette dikteerida, et mulle ehk oleks kasulikum, kui mõni tipp-poliitik klouniks hakkaks. Teeks midagi lõbusat, mitte ei soiuks seal Toompeal. Naer tuleb tagumikust pähe lüüa…
Kõige nukram on see, et see meediasse paisatud sapp oli suunatud just nende pihta, kes on piisavalt võimekad, et riigieelarvelisel kohal ükskõik mida õppida. Sest vaevalt, et valitus virisema hakkaks, et Peep, kes maksab €1800 kirjanduse õppekava täitmise eest, on pinnuks silmas oma luuletamisega ning peaks hoopis neuroloogiasse minema. Neil on see ükskõik – õppigu, mida tahab, peaasi, et maksab.
Mis kvaliteedist me siis räägime? Rahakott puuga seljas - kohe mistahes spetsialist. Aga vaene Kristjan-Jaak “lööb riigi kulul lulli” ning õpib seda, mida kellelgi vaja ei ole. .
Aargh. Hälin ja raev. Ma ei hakka pikemalt meie kallist haridussüsteemi materdama, kuigi ma pole kaugeltki õhust tühi. Oma mädatomati peaks saama ka veel see 3+2 ja tööturg, aga ma ei jõua.
Ma ei jaksa üldse rääkida praegu. Palju lihtsam on lasta seda teha selle sessi tausta/teemamuusikal: The National.
Täna siis Brainy (Googelda seda.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar