reede, 13. mai 2011

Vere tulv pähe.

Oh I'm going to buy a gun and start a war
If you can tell me something worth fighting for
Oh and I'm going to buy this place, that's what I said
Blame it upon a rush of blood to the head

Mõtlesin, et tean, mida ma öelda tahtsin. Sest millestki ma ju ometigi rääkida tahtsin. Sellest nädalast. Suvekuumusest. Ja tavatutest seikadest. Ja inimestest. Ja nüüd ei oskagi midagi öelda. Panna oma sotsiaal-fenomenoloogilisi kogemusi-kaemusi sõnadesse on osutunud ootamatult keeruliseks ülesandeks. 13 ja reede – ei morjenda. Kindlasti annab nädalale mingi pikantse lisakvaliteedi.
Juba see oli mingi semiootiline vihje, et plaanitud varahommikune buss ühel hommikul tulemata jättis ja salapärastel põhjustel, nagu hiljem selgus, katki otsustas minna. Sellegipoolest jõudsin eksamile. Õppejõud kinnitas, et me saame eksami kenasti tehtud ja ei varise majaga ümber. Kui kohatu nali, mõtlesin. Et miks peaks? Eilne näitas aga, et naljast on asi kaugel – von Bocki maja kärises just tollesama auditooriumi kohalt pooleks.
Aga mitte esmaspäeval. Siis olin õnnelik, et nii lihtne eksam oli ja lippasin kerges suvepäevas rõskest õppehoonest välja. Täiesti juhtumisi nägin Manicut. Meie tee viis mõnda aega ühte suunda, juttki oli ühte suunda: videokunst ootab meid ees. Ent edasine oli huvitavam.. Long story short – üks kellasepp, kes juba aastaid Tartus oma äri peab, julges nüüd mind teretada (kui ma niisama pahaaimamatult tema töö juurest mööda jalutasin) ja küsida mu nime, öeldes, et ta on mind juba aastaid nägupidi teadnud. Ma ei salga, et teadsin teda ka – olen sinna oma viis aastat juba kelli ja sõrmuseid parandada viinud. Hea töö on alati garanteeritud. Aga et .. kuidaspalun? Järgmisel hetkel teadsin juba nii mõndagi tema isiklikust elust, kuid pidin siiski ise osaks sellest saamisest keelduma. Aga me oleme nüüd sõbrad. Kui pentsik..

Ja teisipäev rajas teed kolmapäevale, mis oli nii teistsugune, et ma siiani ei mõista midagi arvata või öelda, kui et mõned detailid ja hetkeemotsioonid ja stoppkaadrid, mis sellest päevast mällu on talletunud, tekitavad kummalisi tundmusi. Selliseid, mis murravad rutiini ja esitlevad end kui alternatiivreaalsust. Sellised, mis lasevad elul meeltesse jõuda tavatult kirka ja vahetu ja sügavana. Sellised, mida millegipärast kunagi mõnel juhuslikul argipäeval mäletada. Viimastel päevadel olengi tegelenud nende tundmuste kogumise ja juhuslikele paikadele emotsionaalse värvinguga tähenduste omistamisega..


Ma olin Trehvis. Läbi juhuse. Tutvumas ja rääkimas uute inimestega. Kes iseenesest ei olegi nii uued, kuid aegu tagasi oleksid nad olnud teise tähendusega minu jaoks. Siis olid mitmed asjad teisiti, ja seetõttu ongi nii huvitav jälgida ennast ja teisi, arvestades, kuidas tegelikult elu on läinud. Ja millest me räägime nüüd nendena, kes me oleme sel hetkel.. Selle asemel, et rääkida neid jutte nendena, kes olime või oleksime, kui elu oleks läinud muudmoodi.
Juttu oli teatriajaloo raamatust – minu piiblist. Huvitav, et hetk hiljem oligi mu kotis Uus Testament, mille lahke onu peahoone ees mulle ulatas.
Justkui sellega seoses sain ma veidi aega hiljem kuulata ühel täiesti tavalisel pargipingil Barclay platsil mõtteid, mille kohaselt jumal Raadi mõis. Album von Dorpat und Umgebungen. 1860.olemas peaks olema. Nii teoreetiliselt. Ja see pargipink jääb mulle nüüd seeläbi meelde.
Uus Testament oli mul kotis ka õhtul, kui kuulasin hoopis teist laadi mõtteid ja argumente sellest, miks jumalat e i s a a olemas olla. Nii vastandlikud vestlused. Nii vastandlik elu.

Viimase 48 h jooksul võin silma pilgutamata väita, et maha on saadud kõndida vähemalt 20 km. Kunagi ei tea, kuhu jalad viivad. Või mõtted. Või tänavad. Ning kunagi ei tea, millal võib tulla tahtmine mõnel äikselisel hilisõhtul minna ja üles otsida see kõnnitee äär Sõbra ja Tähe ristis, kus sai räägitud surmast ning et kõige vähem maailmas tuleb karta just seda. See tänavakivi jääb meelde nimelt seepärast.

Kui sügav võib elu vahel olla! Isegi sügavam kui Emajõgi, mis aeglaselt ja segamatult öötuledes voolab ja mille kaldal inimesed aeg-ajalt aastast aastasse räägivad metafüüsilistest asjadest, inimesest tema ambivalentsemas tähenduses, lapsepõlvest, minevikust..

Nii palju küsimusi ja mõtteid ja asju tulvab pidevalt läbi pea. Millise nimel neist tuleb võidelda.. kes seda teab. Mõtiskleda tasub. Elama peab.
Kuid aasta ilusaim aeg on käes. Ei saa lasta sel raisku minna. Nagu ka heal muusikal..


2 kommentaari:

M ütles ...

Su mõtted kõnetavad mind väga ja vägagi!

Dee ütles ...

: )
Hea, et meil side püsib. Mul ei ole midagi Su kõnetamise vastu.