Clouds come floating into my life, no longer to carry rain or usher storm, but to add color to my sunset sky. (R. Tagore)

Yann Tiersen sündis 23. juunil 1970 Bretagne’is.
Jäätis tänapäevasel kujul pärineb 2200 aasta tagusest Hiinast.
Teed joodi aga Hiinas juba 2737 aastal e.m.a.

Sa ärkad ühel tavalisel päeval ja arvad, et hakkab sadama. Ning kui sa siis otsustad, et ei lähe jooksma, siis oleksid võinud ringi mõelda või siis ka mitte. See pole oluline. Tähtis on, et vihma ei hakka sadama (ja kui korraks midagi taevast kukubki, siis selleks üürikeseks ajaks, kui sa jõuad ilmaasjata ilma peale korraks asjatult vihastada) ning päike loojub sooja Tartu taevahorisondi taha, jättes su meeldivalt hõljuma möödunud päeva headest hetkedest. Neist, mida ühendasid need kolm: Tiersen, jäätis ja tee.

Ja vestlused. Vestlused neist kolmest. Ja kõigest muust. Kõigest, mis meid läbib ja mis meid ees ootab ja kõigest, mida ei annagi sõnadesse panna. Või kaotavad nad ümberjutustamisel oma mõtte. Nagu hetked ikka.
Mööduv nädal toob meelde muusikateooria, hilisöise õppimise, ohtrasti maale, kunstnikke ja pilte Montmartre’ist, kõikjal õitsvad lõhnavad sirelikobarad, Karlova seni avastamata tänavad, mänguväljaku, kiige ja mõtted tulevikust, tähed pilvede vahel, viimased Ivanovite etendused Athenas, kotti peidetud kontsakingad ja jooksu Salme treppidest , üle taeva kihutavad hiigelpilved, pargi, hakid, kes tirivad pitsat Hotell Draakoni katusele, Lõvisüdame ja lemongrassi, naeru, trepid, persillade pastaroal, jäätise, šokolaadi, maasikad, ühe kase akna taga, mida tahaks maalida, kui vaid oskaks. . Ja võrratu La Noyée live’s kõlamas otsekui mitte-päris-Tartus, vaid Pariisi kunstihõngulises boheemlikus katusekambris.

Ja ees ootab Viljandi. Ja ootab Tallinn. Ning teater – oh, maailma teater tuleb koju kätte! Ning selja taga on 2/3 eksamitest. Hing on kerge ja õhevil. Kunsti ja teatrit ja jäätist ja raamatuid. . Ja päikest!
Mul on nüüd enda isiklik “Liblikapüüdja”. Ning ees viis päeva Tallinna vanalinna ja lavakunsti.

Ja kui sul on olemas selline elu, siis kuidas ometi on sul alust arvata, et hakkab sadama?

Soundtrack: (ja taaskord) Yann Tiersen – La Noyée