Otsides Püha Graali.

Kas Sina teadsid, mis on Püha Graal? Oled lugenud? Aha! Küsimus pole kas, vaid kust? Mina lugesin. (Kuri)kuulsast Dan Browni ''Da Vinci koodist''.
Nüüd siis on mul see ligi poole detsimeetri paksune ja üle pooletuhande lehekülje pikkune teos läbi. Ja ma ei oska midagi selle kohta kirjutada. Ma ei julge. Mitte, et ma kardaks mingit äärmuslike kristlaste pahameelerünnakut või religiooniajaloolaste teravat kriitikat, vaid midagi muud. Midagi, mille alge on minus eneses. Skepsise puudujääki? Ahvivaimustust? Igatahes mina jäin uskuma. Ja jälle on pastakal kaks otsa.. Kui ühe külje pealt jäin ma seda jutustust uskuma ning ei lülitanud oma kahtlustussireeni sisse, siis teisalt seadsin tugeva kahtluse alla senised tõekspidamised. Vahest oli mul seda lihtsam teha, mida vähem ma neid tõekspidamisi sügavamalt omandanud olen. Tühi leht mahutab alati rohkem kui juba pooleldi täiskirjutatud.
Pealegi, autor kinnitas, et kõiksugu arhitektuurimälestiste, rituaalide, kunstitaieste ning ürikute kirjeldused on täpsed ja reaalselt eksisteerivad. Niisiis tahan ma sõita Louvre'i ja näha Da Vinci töid oma silmaga, nagu ka seda kuulsat kohta. Püramiidi. Sealsamas. Samuti seista oma jalgega Rosslyni kabelis ja näha viisnurka.
Üks järjekordne raamat, mis tuletab meelde, kui suhteline on tõde ning kui suur on ikkagi see maailm, milles me elame. Räägitagu mis tahes.. et infoajastu globaliseerumine teeb maailma pisikeseks või mida kõike veel. Ent alati on olemas minevik, mille najal meie tsivilisatsioon elab ning toimib, olles samal ajal teadmatuse, peidusolevate ja/või varjatud faktide-saladuste tõttu nii habras, et me ei kujuta ettegi, kuivõrd pahupidi pööraks ühe sellise avalikuks tulemine senise ühiskonna.
Mida raamatust õppida? Kui mitte muud, siis seda, et semiootika on võimas ala. Inimene, kes oskab lugeda märke, võib lugeda end teadjaks. 'Da Vinci kood' õpetab nägema teatud sümboolikat. Tõsi, nagu raamatus mainitud: kes kord on lubanud omale nende tähiste ja tähenduste nägemist, näeb neid igalpool. Kindlad sümbolid joonistuvad välja siin-seal. Lausa õudne, kui õige see on. Ma ei vaata vist ühtegi kunstiteost sama pilguga, nägemata neis seost. Võimalik, et neid ei ole, kuid ma tahaksin neid seal näha. Tahaksin uskuda, et pelk pilt sisaldab endas mingit sügavamat filosoofiat või müstilist ideed. Tõde. Mis iganes see ka ei oleks..
Inimesi vaatan vist ka teise pilguga. Kõik ei ole lihtsalt inimesed tänavalt.. Mulle meenub, kuidas kord Hiiumaal üks vanem soomlasest meesterahavas püüdis mulle midagi eesti-soome keele segus selgeks teha. Milleski veenda. Mind väga ei huvitanud, sest pidasin teda veidrikuks, kes oma jutule lihtsalt paari kõrvu leidis. Ta palus pidevalt viiekümnekroonist, selle kätte saanud, näitas ta mulle sellel üht pisikest märki, jätkates oma juttu. See tundus juba veidi huvipakkuvam, ent ei pannud ühtegi lambikest põlema. Hiljem mõistsin, et härra oli palju kavalam ning targem, kui esmapilgul paistis; polnud teemat, milles ta kaasa rääkida ei osanud või mille kohta tal midagi öelda polnud. Kinkis mulle rannateemalise postkaardi. Enda tehtud fotoga. Njh..
Muud ontoloogilisi vastuseid see raamat ei andnudki. Ega saakski. Kuigi võiks. Need tuleb siiski vist ise enda jaoks leida...

***
Nii palju siis raamatust. Täna kohendasime minu uut pesa. Ülevaadatud.
Lisaks põrkasin kokku hämmastavalt paljude tuttavatega, k. a sellistega, keda poleks osanud oodatagi. Endisest klassivennast Taurist Manicu ja kirjanik-fotograafi herr Salumaani. Sinna vahele veel ekskooliõed, tuttavate tuttavad. Jeerum, vahel on hea nägudemälu ikka selline nuhtlus. Hea, et ma roolis ei olnud. Sel ajal. Hiljem, kui vanaisa jälle külastasime, olin mina see, kes pedaale vajutada sai. (postid on ikka alles, for your information). Korjasime Ruskavere kuulsaid martsipane juurde ja näitasime jälle näo ära. Vanaisa arvas, et nende küüntega mind üle kooliukse sisse ei lasta. .. Ei tea, kas oleks pidanud kihla vedama : P. Lohutati, ei mina ei ole see, kes meditsiini õppima läheb.
Ja nii igavalt lõpetangi.
Punkt.