God, I love Him..

Täna ma tapsin Hiire. Selle Hiire, kes oli istunud mu peas juba liiga pikka aega. Nüüd on ta surnud. Mõneks ajaks. Ma tean, et siis tuleb ta tagasi. Ja siis pean ma ta uuesti tapma. Viimati tegin seda julma protseduuri juunis. Oeh. Õnneks nüüd peeglisse vaadates ma teda ei näe. Ja see on peamine. Bye-bye, näriline! Hello, polar fox!

Homme mälestame sümboolselt ühe muinasjutu lõpu aastapäeva. Nojah. Bye-bye.
Hoopis intrigeerivam on küsimus, kas Tema tuleb?
St - kas ta pidas oma sõna?
Kui jah, kas ma näen teda?
Kui jah, mis näo ma teen? Kas tema näeb mind?
Kui jah, kas tema teeb näo, nagu ei tunneks mind?
Tuleb ta juttu rääkima?
Ka siis, kui ta nüüd teab, et ma tean, kes ta on?
Kas ta teab?
Kindlasti ta teab..

Tegelikult ma kahtlen. Millegipärast oleks see liiga ebatõenäoline. Miks peaks.

Igatahes lähen mina nüüd oma haaravat kirjanduspala lugema(hiirevabalt).
Ja teie kuulake jõhkralt head muusikat(täiesti seoseta eelneva tekstiga).

Yes, I do love you, FF!