Kodune gourmet.

Kui inimesele antakse korraga palju vaba aega(st mitte tunniseid puhkehetki, vaid pikemaajaline vabagraafik), siis ühel hetkel hakkab ta omale tegevust otsima. Kui kõik seni teadaolevad ja harjumuspäraselt praktiseeritud tegevused on tehtud, otsib ta jälle uut. Sellist, mille peale varem pole eriti mõelnudki.
Üllatusega avastasin ennastki teistsugusel alal katsetamas ja loometegevust rakendamas. Kunstiliik seegi ju. Toiduvalmistamine. Senised harvad juhud, kui olen pliidi kohal askeldanud, on piirdunud mõne minu 'firmaroaga', näiteks kana-köögivilja wok või spagetid itaalia kastme/kana barbeque-pallidega. Pole aega leidnud. Kooli(de)skäimise kõrval oli söögitegemine viimane asi, millele mõtlesin. Aga nüüd, kui juba neli-pool kuud koolikohustusi ei täida, leiab mind tihti köögist. Kunsti tegemas. Kokakunsti.
Või millest me räägime. Nagu muudes kunstivadkondades, ei istu ka selles mulle igasugune kanooniline süsteem. Retseptid on ühed tüütumad asjad. Küll vajalikud, ent mulle ei meeldi, kui keegi dikteerib mulle ette, mitu grammi ma täpselt ingverit või jahu või loorberit lisama pean. Ma improviseerin. Visuaalne inimene, nagu olen, lisan asju silma järgi: nimetage seda tundeks. Sellise metoodikaga kaasnevad ka ohud ja tihti ka suur tõenäosus, et maitsed üritavad üksteist tappa. Aga pole viga. Kui ka roogade konsistents on teine, saan ma selle retsepti alati oma nime all välja anda.
Hiljuti planeerisin osa suurest seenesaagist näiteks marineerida. Vaatasin üht retsepti, teist, kolmandat. Mõtlesin oma peas kokku neljanda ja keetsin hookuspookuse kokku. (Edasiseks meeldetuletuseks: kuuseriisikad on OK, kaseriisikad on 'eritikõrgtasemelinemaitseelemus'.)
Täna, kauni Eesti Vabariigi taassünni puhul võtsin kokaraamatu ette ja tahtsin natuke eksootilisemat õhtusööki. Ei tahtnud hakklihakastet. Menüüs oli kanafilee veini-sinepi-küüslaugukastmega ning magustoiduks tegin mandli-vanilje kooki šokolaadimunavalgekatte ja punaste sõstardega. Loomulikult oli pool sellest mu enda vaimusünnitis. Tempisin siit-sealt miskit kokku, mis minu arvates oleks võinud sinna kremplisse kuuluda.
Siiamaani kõik elavad. Ema arvates oli veinikaste liiga idamaise ja pikantse maitsega. Mina ärritusin selle peale, et munavalged otsustasid väiksemat vahtuminekuvalmidust üles näidata, kui olin lootnud. (Selle koha pealt oli paar päeva tagasi valmistatud kakaovaht vahukoorega palju eeskujulikum.) See viga sai veidi leevendatud želatiiniga.
Mõnda aega võiks lasta emal nüüd süüa teha. Kartuliputru ja viinereid näiteks. Midagi lollikindlat, ühesõnga.

Saaksin ehk oma raamatut lugeda ja mõelda, et miks taeva päralt mu lihased nii valusad on ning miks ometi väljas õhtud nii külmad on. Kalender. Ahjaa. Juba nii kaugel siis oleme omadega. Kartulivõtt ja..
Üleeile oli 18. august. Aasta. Ei usukski nagu. Ja nüüd tuleb juba uus Kala-ja veefestival.
Igasugu mõtted..
Need aga panen kirja siis, kui kalender näitab kuupäeva 'hiljem' ja kell aega 'kunagi'.

Ärge end pühade ajal paksuks sööge. Võtke kätest kinni ja jookske tiir ümber Baltimaade.