Rakvere pole enam lihtsalt nimi

, vaid selle taga on minu jaoks viimaks ka koht. Koht, kus veeta üks Baltoscandal - esimene Baltoscandal. Veidi nagu sümboolselt, aga hea, et nüüdki.

Armas tegi minust mõned toad edasi joogat ja seejärel hommikuputru. Rõduvestlused ja kartulisalat. Noor Arvo Pärt ja sürrealistlikud kuplid keskväljakul. Kaasaja teatrikunst ühes ettenägematute õnnetuste ja ettenähtud alastusega. Intervjuud esinejatega ja võimalus olla üks hammasrattake festivalielust. Kohvikud. Jalutuskäigud munakivitänavatel ja ilusad vanad asjad antikvariaatides. Tartu inimesed, inimesed igaltpoolt ja uued tuttavad. Kohtumised ja öised jutuajamised. Lehetoimetuses tehti nalja ja kirjutati kriitikat, iga aastaga üha pädevamat kriitikat.

Halory Goerger & Antoine Defoort "Germinal"

Käisin ühel hommikul Rakvere peal turisti tegemas ja jäädvustasin nähtu, et Rakvere tähendaks minu jaoks midagi enamat kui Tallinna maantee, linn, kust viivuks läbi sõita. Armas M., kes õpetas mind nägema selle linna ilusat ja tähenduslikku poolt, oli kindlasti vääramatuks osaks sellest olemisest. Mul on hea meel, et läksin, kogesin ja nägin.

Festivalid on alati ühed kummalised anomaaliad. Need toimuvad iga teatud aja tagant ning seal saavad kokku nii erinevad inimesed ning teatud "näod", kes ikka ja jälle, üle aasta või paari just sellistel festivalidel osalevad. Ja sa tead, et nendes piiratud aja ja ruumiga hetkedes sa nendega kohtud. Ja  kõik need festivalid on ühes päriseluga justkui katkestustega reaalsus, mis toimub täiesti oma loogika järgi ja väline maailm on ootel. Ning siis, nagu üks hea sõber kunagi ütles, need festivalid lõppevad ja need lõpud on alati nii kurvad - näha kuidas inimesed pakivad ning lahkuvad ja kõik see tore aeg jõuab lõpule. Lisaks on tagasipöördumised reaalsusesse tihti kuidagi valulised. Olgugi, et oodatud ja ette teada, aga ikkagi melanhoolsed ja nostalgilised.

Helge festival oli. Ma olen tänulik. 

Tuba 132

on nüüdsest siis omapead.
Jäädvustasin pildile tühja ruumi, sellise, nagu ta kunagi vastu võtsin, veel viimaste asjadega kätte võtta..
Ongi kõik, saigi läbi - need viis aastat Purde elu ja Karlova ühikapesa. Vihm, higi ja põrandapesuvesi nõrgusid tasa, kui viimased jõupingutused said selle eluetapi lõpetamiseks eile tehtud. Aega kõige kokkupakkimiseks oli nii vähe ja asju-kaste nõnda palju, et kõige selle meeletu rabelemise kõrvalt ei jõudnudki enne sentimentaalseks muutuda kui hiljem, otsekui maratonilt naasnuna, veel laupa pühkides, Rebase sadamas jõevoolu vaadates ja Metro eineleiba süües. Just seda, sest nii oli minu soov - sai see tuba neli aastat tagasi paari kasti otsas istudes ja seda saia süües sisse pühitsetud, saab see ka sümboolselt selle einega hüvasti jäetud. Minu asjad, mis on vahepeal umbes viiekordistunud, enamasti raamatute, küünalde ja kampsunite poolest, ootavad nüüd ühes mälestuste, emotsionaalse värvinguga pudi-padi ja tavaariga suurtes pappkastides Kalevi tänaval, ootavad mind tagasi, jätkama Tartu eluga, kes teab millal ja kus, seal, kus pooleli jäin. Edasiminemist.
 Minu toake teenis mind kõik need aastad, ajad ja aastaajad toredasti. Tema seinte vahel on lugematul hulgal rõõme ja muresid, pikad õppimist ja mõtlemist täis öötunnid, koiduvalguses lootusrikkad hommikud ning nii mõnedki naerust, juttudest või kitarrimängust kantud õhtud. Ma tean, et seesugune nostalgia võiks tekkida ka mõne teise elukohaga, kus ma arvestatava osa oma tähenduslikust elust oleksin veetnud, ent minu tähiseks on olnud just see maja. Selles hoones, selles aegruumipunktis olen ma mööda saatnud oma ülikooliaja. Selle toaga jääb seotuks minu õppimise-, olemise- ning suureks kasvamise lugu. Ilusad ajad, ilusad hetked. Aeg on mõneks ajaks peatuda Peipsi ääres, et siis edasi minna.

Mille saatel neid mõtteid mõelda ja oma pesale tänulikult lehvitada kõigi sellega rohkem või vähem seotud inimeste nimel ? Olgu see midagi sellist, tooniandvat ja tulevikku vaatavat.

Roo Panes - Ran Before the Storm

Emili 007

lasti täna vette. Kallati viinaga üle. Oli küll päris viin, silla peale oli lõhna tunda. Vaatasime ligi tund aega, kas trossid peavad vastu, kas kraanad püsivad püsti, kas mehed jäävad püsti, kas sadamakai jääb terveks, kas pardid ujuvad eemale. Jah, kõik sujus. Emili 007 purjetab nüüd Tartu poole. See sündmus teenis umbes poolesaja inimese tähelepanu, mõned klõpsud kohalikku meediasse (millest pooled klõpsud omakorda olid meie perest, sest ajakirjanik leidis meid vist pika ootamise ajal veetlevamad olevad kui tunkedes kraanajuhid ja krigisevate teleskooptorude otsas kõikuva laeva) ning nii mõnegi möödasõitja pilgu ja peatuse.
Väikelinnarõõmud - selline sündmus !

 Võis kohe laupäeva kordaläinuks lugeda ja rahuliku meelega koju Vahingust ja Kierkegaardist lugema tulla.

Ja ma olen natukene eksinud.
Sest Alt-J uus album ei ole veel ilmunud ja ma ei leia hetkel midagi kuulatavat, mis küündiks nende tasemele.
Seniks pean laskma seda ainust lugu läbi oma pea edasi-tagasi.

Pärast viit

päeva ning jaaniaega tundub elu hoopis rahulikum ja unisem. Neljapäevast peale on minuni jõudnud kõiksugu ootamatud inimesed, kelle nägemise üle on mul olnud hea meel. U. tuli maale vanaema juurde oma 30ndat pidama ja öösel kuulsin läbi une, kuidas akna all hõigati kooris mu nime. Nii palju uhkust mul oli, et mitte alluda provokatsioonidele; kui enne ei kutsutud, siis..  Hommikul nägime. Pole neid paari noormeest, oma lapsepõlve elupäästjat ning noorpõlve semu, ammu näinud ja taaskohtumine oli lustlik. Järgmine kord pole vaja serenaadi laulda, võib julgelt telefoni teel välja kutsuda.
 Järgmise päeva üllatuskülaline jõudis Tallinnast otse enda lõpetamiselt. Vein ühes, mis oli mõeldud daamidele, ning esinduspintsak veel seljas - O.W. saabus traditsiooniliselt jaanide ajal meile külla ja juttu vestma. Põgus tähistamine oli üle aasta tore ning ehk toob suvi ta veel meie kanti tagasi.
 Kolmas üllatusvisiidi päev. Kõige ootamatum. T., kes kaheksa aastat tagasi juba lubas kord Hiiumaal mulle Peipsi äärde külla tulla, jõudis nüüd, jälle vaid viivuks Norrast tulles, mulle koduukse ette ja üllatus oli loomulikult suur.
 Kõik need toredad inimesed! Viimaks ometi on mäed jõudnud Muhamedi juurde.
 Ja pühapäev oli pidupäev, oli vihmapäev, oli jaanide pidamise päev. Kõik olid koos, peale väikese K., kes teise vanaema hoolde oli jäetud, ning hoolimata lakkamatust sajust ja märgadest jalgadest, tantsisime poole kaheni öösel. Siis oli ka vihm üle jäänud ning jive'i keerutusi sai teha ilma vihmavarjuta. Järgmisel päeval muidugi paistis päike. Ent ilmselt oleks selline ilm eelmise õhtu grilli- ja lõkkepeoks olnud liiga lihtne, liiga meeldiv; ehk polekski siis midagi erakordset, mida meenutada. 

Gottfried im Himmel

Mõnda aega tagasi - juuni algul - nägin üsna kummalist unenägu, millel ei leidnud absoluutselt mingit seost oleva, olnu või tulevaga, sisust ja inimestest rääkimata. Järelikult oli tähenduslik uni. Olin mingis võõras linnas (kusagil Eestis, ikka), ühes pubis, kus oli suur puidust lett ja selle taga riiulid. Millegi pärast teadsin endal olevat õiguse nende kahe vahel askeldada, kuivõrd baaridaami ei olnud niiehknaa ega ka kliente. Kuni üks siis tuli - see oli TUTi üks näitlejatest, ta istus leti taha, kruttis oma vuntsi ja ütles iseteadlikult, et ma valaksin talle üht erilist jooki. "Millist neist?" küsisin, ja ta osutas alumisel riiulil olevale tumedast klaasist pudelile. See pudel jäi mulle väga eredalt meelde: lai, lapergune, paksust tumesinisest klaasist, pudelisuu juures oli sinise-triibulise purjega pisike laevamakett ning peal etikett "Gottfried im Himmel" (ei, ma ei teadnud selle tähendust, sest minu aasta jagu õpitud saksa keel ei küündi reaalses elus sellisele tasemele, enne kui ärganuna google translate'i kasutasin). Teadsin, et see on mingi legendaarne kange kraam ja valasin talle pitsikese. Härra ilmselt tabas mu skepsise ning küsis, kas ma soovin maitsta. "Miks ei," mõtlesin ja mekkisin veidi. Pidasin seda kuulujuttude kohta üllatavalt mahedaks ja magusaks.
Selline uni siis.

Ülejäänud elu on kulgenud kuidagi kiirelt ja tihedalt. Eks ma tahtsingi, et viimased kaks nädalat Tartus oleksid täidetud võrdselt nii kohustuste lõpetamise kui nii paljude veel tegemata asjade tegemisega. Tegin edukalt ära oma viimased arvestused ja eksamid, vaatasin ja modereerisin viimast Monolava, tegin oma viimased kultuuriuudised ning andsin ära kõik oma ligipääsukaardid, nii ERRi kui teatri oma, korteri oma soojendan veel nädalakese rahakoti vahel.
Ühel õhtul käisime A.-ga Auras marulõõgastavat terviseklubi ja veepargipaketti võtmas. Aroomisaun avas vist veel kolm lisatšakratki ning vesiliumäest pole ma 12 aastat lasknud.
Lisaks toimus Armastuses juba augustis lubatud soolokontsert. Head sõbrad olid mind kuulama tulnud ning mu süda heldis. Hiljem jätkus viiekesi öö, mille programmiks oli teha teoks asjad, mida D. veel Tartus enne äraminekut tegema peaks. Ühesõnaga - lokaal Pirogov ja lauajalgpall, mis osutus ootamatult populaarseks ning võistkonnad D. & E. ning A. & J. pidid mängima võõrastega. Kaotused olid vastavalt 1:9 ja 4:6. Kui slaavi vahetustudengid, kellega A. ja J. mängisid, olid metsikud fanaatikud, siis meie vastu olnud eestlased paistsid lihtsalt silma osavusega, ent me olime oma ühe värava üle ka väga õnnelikud. Tol ööl läksime veel Zavoodi (milline õige Tartu pidu mööduks selleta, kuigi käisin seal viimati vabal soovil vist 6 aastat tagasi) "Sipsikut" jooma ("Mis mõttes D. ei ole seda joonud? Kõik on Sipsikut joonud!") - apelsinimaik suus jõudsime viimaks Krooksu, et friikartuleid süüa, ent seal jäi hoog kuidagi toppama, karvased olid letiesise järjekorra hõivanud ning hea plaan näis olevat tagasi kesklinna jalutada. Möku ees visati õhku provokatiivne mõte "Spartast", millest olen samuti lugusid kuulnud, kuid parim mõte oli minna edasi, võtta takso ja uinuda ikka veel heldinult oma padjal.

13 ja reede ja täiskuuöö. Peale selle, et viimaks toimus Antoniuse moeetendus, millega lõppes ka mu töö LMK-s, märkisin selle erakordse kosmilise numeratsiooni ära ühe pisikese valge kiviga, mis asub mu südamepoolel ning mille ma võtan endaga tulpidemaale kaasa kui ilusa mälestuse ja meenutuse Tartust ja Eestist. Nii olin endale lubanud. Nii ma seda nüüd kannan.
Karlova kohvik Anna Edasi sai ka viimaks oma oodatud visiidi, olgugi, et kiire.
Nädalavahetuse kahepäevane teatriteadlaste kevadkool Saueaugul valas meid üle nii teatri, jaheduse, päikese kui juttudega. Boonuseks oli road-trip sinna ja tagasi, mis oli omaette elamus, kas või Türi Grossi poe peatuse ja hea "halva" huumori tõttu. Õnneks A. oli kannatlik ja J. jäi vahepeal mu õlale vajudes vait.
Päikest ja rahet ja kruusateid...

 Jah, ma sain selle, mida soovisin - intensiivselt elamusi, inimesi ja ilusaid hetki täis päevi, millest saadud head emotsioonid endaga esmalt ühte suvesse võtta, seejärel naeratades seal Euroopa kanalite- ja jalgratastelinnas meenutada.

Aga suvi on veel ees ja kuigi Tartuga on jällenägemiseni jäetud, siis augustis plaanin hõigata välja ametliku lahkumispeo, kus ma loodan näha võimalikult palju armsaid silmapaare, kellega veel tõsta pokaalike olnu ja tuleva nimel.

P.S. Shakira lööb taas mu elus  üle 10 aasta laineid. See lugu, noh!

Hea pasta Bolognese'i saladus

on tegelikult õiges, hästi valitud tomatipastas, olgem ausad. Ja garneeringuks pandud noore basiilikuvõrse tipus, mis on võetud oma aknalaualt, ise seemnest kasvatatud ürdis.
Vanaisa tegi mulle suure teene, ostes selle tomatipasta ja andes mulle söögitegemiseks. Merci beaucoup!
Samas ei välista ma, et hea päeva ja toidu õnnestumiseks on vaja lihtsalt õiget meelestatust (mille saab näiteks teatriartikleid kirjutades) ning inspireerivat muusikat (mille saab vanade lemmikute radadel käies, leides uusi).



Lähen kohe tegema prantsuse keeles ettekannet imaginaarsest reisiplaanist Lõuna-Prantsusmaale. Selle koostamine oli juba niivõrd innustav, et tahaksin ise ka uskuda, et ühel heal päeval võin ma tõesti kotid pakkida ja Marseille's Calanque de Cassis'i imetleda ja Nice'is veini ja vie nocturne'i nautida. Seniks, jätan prantsuse keelega mõneks ajaks nägemiseni...

Maikuu

on igal aastal see maagiline periood aastast, mis ilmselt kull kõik tšakrad korraga avab ja puhastab. Kui ööbikud laulavad ööpäev läbi ja tänavad on kullatud päikesest, õhus on tärganud roheluse värskust ja toomingate lõhna ning ööd on soojad ja sametised. Ja vereringe juskui sulaks lõplikult talve igikeltsast lahti. Voolama ühes Emajõega, kulgema ühes muretu briisiga Karlova vitraažakende värviliste peegelduste valguses, paiskuma õide ühes mitmeõieleheliste sirelitega.
 Kuidagi on läinud nii, et mai on juba lõpusirgel. Alles ta algas. Ent ometigi on Candide läbi ning viimase etenduse peost on jäänud vaid tore mälestus publiku ovatsioonidega kõrvus armsate inimestega ühisest olemisest ühel soojal õhtul. Ning eksamid ja kohustuslik kirjandus pole küsinud, kas väljas on erakordne kuumus ja päikesevann, mida keha ja hing võtta ihkaksid, või Karlova päevad. Nii tuligi jagada üks nädalavahetus teiste nosivate ninadega pargimurul jäätise nautimise, siis Rebase sadama avastamise ning Emajõe peal meelivärskendava paadisõidu ja lugemise, lugemise, lugemise vahel. Tšehhovit paadisillal ja Karlova pargis, teisel päeval jällegi Camus'd botaanikaaia õite ja lopsakate lehtede keskel. Ma olen siiralt pettunud endas (ja veidi saatuses), et võtsin alles nüüd kuulda M.-i soovitust õppida ja käia raamatut lugemas kevadises botaanikaaias, kus ilu matab hinge ja teeb vaimule head - et see teadmine ka nii hilja tuli! ja et ma ise ka sellele varem polnud jõudnud - see on ju võrratu paik! Võrratus paigas tuli ka võrratu üllatus, mille tulemusena pidasime ühe võrratu pikniku. Ja toitsime kalu ja parte. Ning need  puud ja lilled muudkui õitsesid ja õitsesid..
 Siis algas ja lõppes mu esimene töönädal raadios. Sain oma ristsed kätte ja kui esimene ehmatus üle läks ning kuumusega ka juba harjusin, hakkas igahommikune töölaud juba omaseks saama ja töötegemine ladusaks muutuma.

Ning loomulikult ei ole maikuu olnud teatrita. Kaks väga erinevat ja põnevat teatrielamust, millest esimene kuulub "Nerole" ja teine kauaoodatud maailmakuulsale Shakespeare's Globe'i "Hamletile". "Nero" rabas oma performatiivsuse ja postmodernismiga, täiesti küllastunud provokatiivsetest-mängulistest võtetest ja julgetest leidudest (esikapidu oli lavastusele vastav ja tantsud-koogisöömised-kokkulöömised nõretasid teatraalsusest ja hedonismist). "Hamlet" aga oli eeskujulik teatriõhtu, täiesti erisuguse maneeri ja võttestikuga lavateos, mis oli kantud Inglise ajaloolisest teatripraktikast, autentne ja ehe ja vaba igasugusest põhjamaisest ängist, abstraheeritusest ja mõistetamatust "kunstipärasusest". Mida eesti teater võiks nähtust õppida? Ausust, vahetust, loomulikku ekspressiivsust, ja miks mitte ka koomikat - sellist, mis ei lähe farsiks ega muutu piinlikuks.

Nüüd on 28 näidendit loetud, ligi 10 draamakirjaniku elud läbipuuritud ja kirja pandud ja maigi otsa saamas. Maal ootavad tööd ja tegemised; osa on tehtud, osa veel ees. Ilmselt on täna ka viimane 30 soojakraadi ümber ringlev suvepäev, homsest muutub kõik ja vihm saab meie saatjaks mõneks ajaks; sellega võis juba harjuda. Ehk juuni toob taas suvesooja.
Aga see mai... Meeletu, meeletu, meeletu!

Kolm nädalat olen seda laulu mõttes kandnud.