Mõnikord ma mõtlen, et võiksin rohkem endaga suhelda.

Et vajalikud oskused kätest-jalgadest-meelest ära ei läheks, peab neid rakendama, eks. Sel puhul saan öelda, et mina olen (peale 8.. 9?.. mingit hulka arvu kuid, ühesõnaga) selle klausli täitnud. Paar kiiremat ringi sinna, sealt edasi, tagasi sinna ja siis tagasi (jõudsite jälgida, jh?) ning viimaks võisid kaasreisjad, eriti too preili minu kõrval, küüned istmest lahti lasta. Ja seal pisteti käsi ka pihku. Et ''käib küll, tubli-tubli''. Vahva. Kui nüüd püüda meenutada kõiki sissesöödud kaloreid, siis võib mõtlemata ahhetada, et kes seda küll enam mäletab. Või mäletada tahab. Õigupoolest, keegi ju neid kokku nii või teisiti ei arvestanud. Viide tähistab lihtsalt tavatust suuremat ja rammusamat kõhutäit. Suuremad ja näljasemadki mehed andsid alla. Nõrgad! Mina roosamanna üle ei kurda. (Võimalik, et muud proportsoonid olid teised küll.)Eks paari kuu pärast saab see reis uuesti ette võetud. Kui mitte varem. Kes sellest ajast enam aru saab..

Juuni juba rühib siiasuunas ning kui keegi veel ei usu, siis juba 5 päeva pärast on ta kindla peale kohal. Minu ja L.-i jaoks toob see kaasa ühe huvitava ettevõtmise, sellise 5-päevase. (Nagu näha, on number 5-ga mul pidevalt mingi teema. Fataalne number, mis muud.) Saame kasutada oma eelmise aasta kogemusi ja riukalikult t e i s i kapsast sööma sundida. (evil smile). N e m a d saavad sel aastal vahelduseks kaalikaid ka, niiet pole põhjust alahinnata eestlaste külalislahkust.

Minu jaoks algab juuniga- peale väliskülaliste mõningaajase visiidi - ka üks projekt, mille algatuse ja läbiviimise ma eranditult enda kanda võtan. Projekt nimega ''13''. Kõik ebausklikud, kes te nüüd üle vasema õla oma põrandat kolm korda tabasite - ärge kartke, sest peale numbri enda ei sisalda see oma nime taga mitte midagi okultistlikku. Hoopis päevade arvu. Ehket: 13 juunikuu päeva kirjutab Deivi siia blogikladesse iga päev ühe sissekande. (08.06-20.06 - periood toredate sümboolsete daatumite vahel). Sellest tulenevalt ei saa oodata kuigi sisukaid ega tihedusest pakatavaid postitusi. Pigem, ma kujutan ette, saab rõhk olema tabamatul, mõistmatul ilukirjanduslikul sisemonoloogil. Või siis lihtsalt vormil. Aga blogi on alati lugeja mõistatada, niivõinaa. Mida ma ikka pikemalt seletan. Idee on selles, et mitte kaduma lasta (kasjust kõiki, aga) paremikku neist uitmõtetest, mis mul päeva jooksul peast läbi lendavad. Nagu nahkhiired. Kärbsed. Varblased. Dracula... (tuleb välja, see raamat ikkagi puudutas mu ajusoppe.)

Udus mis udus.

Tänane on mu viimase aja kõige noliferlikum elupäev. Mina pole süüdi, et eile sinna majja sattusin. Puhtjuhuslikult, peale seda, kui autoga sõitmine peale teist ringi saha ette viskas. Piltlikult, sest La vite Crab'il ei ole sahka. Igatahes leidsin end sealt majast,ümbritsetuna paksust udust. Lõksus. Ja välja ei pääse. Mõtlesin end pooleks, kuidas oma olukorrale valgust luua. Ja nii pool ööd. Täna hommikul proovisin uuesti. Väikese kõrvalabiga paistiski luugist viimaks valgus. .
Kuid üks asi viis teiseni. . Ja nii ma siis kondasingi täna terve päev läbi udu, ragistasin ajusid ja närve, jamasin kuubalastega, otsisin mingeid peidetud dokumente ja ekslesin Esimese maailmasõja aegses mõisas, kõrvetasin näppe ning sumasin põlvili kanalisatsiooni vees. Enda elu ja õilsama eesmärgi nimel, loomulikult.

Täitsa sisukas reede, peaks ütlema. Isegi hommikune kooliskäik ja poolakate laagri korraldamise arutamine ei kompenseeri minu noliferlust.

See-eest ma tean, kuhu plaastrit kasutada.
Kas Sina ka tead? (Vastuse leiad siit:  The Fog Fall)

'And we are never going to find the new unless we get a little crazy.'

Tarkade kivi otsinguil..

It's been some time.. Pean tõdema, et päevad on veidi käest libisenud ja minu sissekanne ilmub pisikese (te ju nõustute minuga) viivitusega. Tean, tean - mul puudub mõjuv põhjendus, eriti nüüd, kui kool praktiliselt läbi on. Laiskus. Eks selle kaela tule mu senine blogialane passiivsus ajada. Tegelikult on mul tegemist olnud. Neti-väliselt.
Aga siis. Kunagi rääkisin inglise keele suulisest eksamist. Õnneks ei peagi ma oma sõnu sööma: vähemalt jutustamisega saan hakkama ning hindaja arvates lausa 20 punkti vääriliselt(arvestades, et max oligi 20, siis minu kohta vähe, või mis). Iseasi, palju meedias kirumist leidnud kirjalik osa toob. Kokku peaks hea 50 punkti ikka ära tulema, eks?(note the irony)
Suuline oli veidi pettumus küll. Ma valmistusin liiga põhjalikult. Võin kihla vedada, oleks ma rakendanud kõiki neid teadmisi, poleks järelvaataja pooltest sõnadest isegi aru saanud. Aga nh, seekord jäi siis ''Some guy said that some things just happen. Dude, like happens!''-stiilis vestlus(veidi liialdatult).
Nende tulemuste ootuses piinleme siis ühiskonna ja matemaatika eksami punktidega üheskoos (sinna lisandub kirjand). Ühiskond.. Nojah. Et misajast Soome NATO-sse kuulub?! Tubli, D. Siit järeldus: ei piisa üksnes kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide pähe tagumisest, sinna juurde viimaste liitumisaastatest jms eurostaff. NATO liikmetele pilgu peale viskamine seekord punkti kaasa ei too. Aga läbi ei kuku. Ja see, kuidas nad hindavad mu arutlust teemal ''Tarbimise mõju globaalsel tasandil'' (kus ma rääkisin Huanghest ja Amudarja jõest...wiiwii.), on ka väga subjektiivne. Mina ise küll nautisin. Kas või fraase 'vajalikud polümeerid saadakse naftasaadustena' ning 'lämmstikuühendid põhjaveekihtidesse'. Ei vaata mind kui lolli seal, teisel pool ekraani! Aus arutlus, mu meelest.
Mis puutub möödunud reedel toimunud matemaatikaeksamisse, siis siinkohal ma vaikiksin tagasihoidlikult. Paljutähenduslikult. Kuigi - minu eelviimase ja viimase eksami vahe oli vaid mõni päev ning needki täitsin ma mingite friiking ülesannete lahendamise, valemite analüüsi ja päheõppimisega - f a i l ! Eriti, kui teada, et eksam ise oli täiesti tehtav ning võib öelda, lihtne. Aga mille pagana pärast nad ülesannete lahendamiseks nii vähe aega annavad : S Mulle EI MEELDI, kui mind kiirustatakse asjadega, mille lahendamiseks tahan rahus mõelda. Matemaatika on üks neist. Ei ole elav kalkulaator! Puupea ka ei ole, aga elektrijuhtivuskoefitsent on väike. Mul on aega vaja! Ent nii ta jäi.. Selle eksami tulemused pole kiitlemiseks. Need on kooli lõpetamiseks. Õnne mulle.

Vähemalt nüüd saan rahulikult hingata. Piltlikult: õpikud ja vihikud ahju ja materjalid põlema. Done. (tegelikult on plaan need maale tirida). Sinna hingamise alla on mahtunud küll paar väljaskäiku (loodan, et sain aidata, kuigi lubasin, et ei tegele tuletiste ning eksponent-logaritm-õudustega enam kunagi), herneste mahapanek (millega seoses meenus mulle üks filmiõhtu ja fraas: ''Keegi ei pane hernest nii nagu sina, Uru!'') ja puuladumine. Vihm muidugi suutis selle ettevõtmise tuksi keerata. Pole hullu, ma ootan. Kuhu mul kiiret.
Ja Dracula sai taas käsile võetud, nagu lubatud. Huvitav, et nüüd, aasta hiljem, tundub ta minu jaoks hoopis huvitavam. Lugemiseelistused muutuvad vastavalt ajale vist.

Hmm. Midagi oli veel. Ahjaa. See kiire reede. Hommik-pealelõuna: ühiskonnaeksam. Õhtu: kevadkontsert ja see meie viimane (millele ma juba varem vihjanud olen, too saladus), mis väga ilusti välja kukkus. Ning otse kontserdilt Edgarti sünnipäevale, mis lõppes paari kiire tantsuringiga mereröövlite nimelises majas.
Möödunud neljapäeval sain virtuoosi mängida ning oma ''Milonga'' ja ''Kak po morju'' edukalt ette kanda; ehket selle tulemusel viimase muusikakooli tunnistuse tasku pista. Pidu taaskord meie õuel.

Olles jutustanud kõigest sellest, mis kedagi suurt ei huvita - ja seda sealjuures üsna vähestiilselt ning statistiliselt - kaon ära magama.

Ahjaa, Evelin. Sa kunagi nõudsid minult seda ''Maybe'' lugu ja plaati. No, see lugu on nüüd saatmisvalmis .. ; )

öööööd.

Suvi tegi ootamatu vangerduse.

Et meil siis on maikuu. Ohoh. Soe on ka. Poleks uskunudki. Et juba aprilli lõpus niivõrd temperatuuriga lajatab. Otse pähe.
Ojee, ma ei kurda selle üle mitte üldse. Mis saakski mul päikese ja soojuse ja suvemeeleolu vastu olla. Kohe absull mitte midagi. Vastupidi - igal kevadel algab uus elu ja iga suvi toob endaga kaasa teistsuguse, positiivse, helgema ning muretuma meeleolu ja mõtteviisi. D-vitamiin teeb oma töö ja teeb seda hästi.. Sellisest suvevabadustundest võib lausa sõltuvusse jääda. Ja kuniks seda on, kavatsen seda nautida ja ära kasutada. Isegi siis, kui see tähendaks esimesele ettejuhtuvale kesapõllule traavimist ja seal üleinimliku häälega metsa poole hõisklemist, et elu on lill vms. Jap, samasuguse kõigutamatu enstusiasmiga, nagu Prints Zamundast (see stseen, kus ta rõdu pealt hõikas: ''Gooood moooorning, New York!'' ja talle tüüpiliselt vastati: ''F*** you!'' .. Mhm. Prints aga laia siira naeratusega: ''Yes! F*** all of you!'' .. As if it was something really noble. Respect.)

Tegelikult, põlla peal karjumise kõrvalt tuleb targaks ka saada. Eks ma olen andnud endast (peaaegu) parima, nagu alati. Täiesti parimat ei saa anda. See tähendaks täiuslikkust. Siiamaani olen suutnud end tõestada kui inimlike eksimustega ''metsikult üle harju keskmise'' olija. Põhimõtteliselt olen ma jube rahul sellega, et mul lõpuks ometi sobilik graafik kooliskäimiseks on. Mõni päev 9.00, mõni päev 10.45, siis jälle 15.30. Sobib. Kuniks mul vaheldust ja võimalust oma aega huvitavamalt ja soovikohasemalt sisustada on, olen mina käpp. Kokkuvõttes: 21. aprill oli see päev, kui kari metsikuid abituriente valgete tuttidega ringi jooksis ja kisas('Ma. Arrrrmastanteidkõi-ki!'') autosid loksutas ja politseijaoskonna ees ''Võta kaasa, kallis, mind... 18 juba täis'' laulis. Ohjeah. Õhtu oli lihtsalt. Lihtsalt. Mõni asi sai tõestust, midagi uut ei selgunud. Tiuks on vindises olekus nagu Tiuks ikka, kui näidet soovite. Ja grillvorstid maitsevad samamoodi, nagu 3 aastat tagasi. Või mõnel muul juhuslikul ajal. Grillvorst jääb grillvorstiks. (Ma vaatan, tautoloogia on mulle meelepäraseks saanud. Ega jah - lollikindel.)

Ja eelmisel laupäeval sain oma kirjaneitsi oskusi paberile valada. Pool tundi ikka teemat ei valiks! Mina valisin, ja õieti tegin, et 10. teemat ei võtnud. Sest enamus võttis. Mina, tüüpiliselt, valisin kunsti teema (sest seesama teema on mul kordi erinevates versioonides läbi kirjutatud), jättes eneseotsimise ja -leidmise kõrvale. ''Palverännak'' sai selle-eest Liina poolt ikkagi ära mainitud. Ja temale ning ülejäänud kolmele semule tänusõnad meeleoluka saunafilmiõhtu ja (mootor)sae elamuste eest. Kor-ra-ta! Seenekrõpsud omavad! (see sulg on neile, kes tahaksid siinkohal NOT! karjuda. Ma ise jään erapooletuks, eks.)

Nõndaks. Ja täna oli see vahva päev, kus meie kõrvakuulmine ja lugemisoskus proovile pandi. Damn, ma ütlen, küll inglise keeles võib ikka nõmedalt kiiresti ja monotoonselt teksti linti lugeda. Me nimetasime tänast eksamit bingomänguks (selle vahega, et ristikeste asemel tuli linnukesi laduda või sõnu lünkadesse sokutada). 6 päeva pärast saab neile näidata, kuidas inglise keeles rääkida tuleb. (Riiiight. Suht irooniline oleks, kui nüüd mõnusalt mööda paneks. Aight.)

Mhhh. Ma tahtsin ju millestki veel kribada. Ahjaa! L. sünnipäev!(Veelkord: õnneõnneõnne, L.!) Jajah, esimene viib alati teiseni, just. Ja see, et kooki alles järgmisel päeval süüa sai, oli tegelikult kokkuvõttes täitsa hea idee. Siiski, kahju, et toda Roosat Pantrit plangu tagant mööda ei lonkinud; tema tunnusmeloodia kõlas naabri aiast, after all! Ja õnn, et mina edasi s i n n a baari ei sattunud. Õhh. Ma ei oleks enda eest vastutanud: pokaalid lendu!!! :@

Tegelikult tõmban nüüd otsad kokku, enne kui südant puistama hakkan või liialt emotsema kukun. Püüan seda vältida. Suvi on ees, ja pauguta või pauguga, me saame jalad alla!

Peace out.

(ma ikkagi panen siia laulu ka. L. teab. Restoranielu.)

there's another world behind the curtain.

Ja ma arvasin, et olen ainuke, kes juhuslikke inimesi minevikust, olevikust ja tulevikust, nt (eks)koolikaaslasi unes näeb.. Tuleb välja, et viimasel ajal olen isegi öösiti inimeste alateadvuses ringi hulkunud..
Esiletõstmist vääriks K.-M-i unenägu, kus peategelane olevat viibinud mingil üritusel, mis juhtumisi toimus kusagil duširuumis ning kus seina taga pead pesti ( ?! ). Nõndaks. Ja ühel hetkel olevat seal olnud mina. Mustas kleidis. Sall üle õlgade. Papptops kohviga käes. Jalg üle põlve. Pingil. Peategelane kurtis ühele tüdrukule(reaalne isik), et keegi müstiline Taavi (nii minu kui peategelase jaoks reaalselt olematu isik) ei räägi temaga, joob ja on kuri jne jne. Siis pöördus ta õnnetult minu poole ja küsis, mis bussiga me koju lähme. Tsiteerin K.-M.-i kirjeldust: ''Selle peale vastasid sina "Ah, ära põe! Suvel jõime me temaga iga päev koos kohvi." Ja sellele järgnes mu kadeduseohe "Lucky You!" Ja sina muhelesid kavalalt. Siis ilmusid tilkuvate juustega tüdrukud meie ette. Kes olid mulle täiesti võõrad ja nägid välja nagu The Ring-i kaevust välja roomanud tüdrukud. Nad küsisid meilt " Mis passite?" Sina vastasid jääkülma rahuloluga "Oleme kultuursed".''

Vaat' siis, millega mina öösiti tegelen. Ja K.-M. pole ainuke tore näide. Olen juhtunud nii siia-sinnagi.
Ning minugi unenägudesse on tulnud väga müstilised, nn seosetud inimesed, kui nii võib öelda. Lihtsalt tulevad. On. Hängivad minuga samades kohades. Tore ju.

Ja täna nägin jälle üht eriskummalist und.
Oli õp. N tund ja ma istusin T.-ga. Me mõlemad täheldasime, vaadates õp. N-i, et viimane on jube kiiresti vananenud. Tema juuksed olid halliks läinud ning pea pealt välja langenud.. Seda nädalaga. Ja järgmisel hetkel laulis üks mu kooliõde Jääääre 'Viimast trammi'. Samas tunnis. Ja ma hakkasin kaasa laulma. Laulsin ja pisarad tulid silmi. Õp. N. nägi mind ja lausus: ''Vaene laps, Sa ju nutad end lõhki..''. Ma vastasin, et mul on lihtsalt peas midagi..See tuleb eksamistressist(kuigi mul seda ju ei ole). Õpetaja ei uskunud. Ma ise ka mitte. Uni sai läbi.

Siinkohal tervitused sellele seni tundmatule (?) tumedapäisele noormehele, kes ennast minu paari öö taguses unes ilmutas. Ja tänaseks mitte ainult minu. Sweet.. He's out there somewhere.

Mida/keda homne toob?

Ja täpiks i-le prohvetlik Jäääär - 'Viimane tramm'

Elu kui vikerkaar.

Kõigi kirvegavehkijate ning skinhead'ide rõõmuks või kurvastuseks ei kavatse ma täna rääkida vähemusgruppidest. Tegelikult oli plaanis jutustada oma külaskäigust kultuuripealinna ning dilemmast, kumba elukutset eelistada: kas kala- või jahimeest? Ehk teisisõnu: pisike memuaar Ugala etendusest ''Vanamehed seitsmendalt'', autoriks Andrus Kivirähk.
Tunnistan, et peale Kiviräha/-rähki/-rähi/-rähu (kas keegi üldse teab, kuidas tema nime käänata?) ühe raamatu läbilugemist ( iseenesest on häbematu ühe romaani põhjal kirjaniku üle otsustada, tean) , suhtusin palasse teatud skeptitsismiga, pidades viimast pingutatult rahvapäraseks, nn villaseks. Kuid ennäe - tuleb kiita kas autorit, kelle näidendid romaanidega võrreldes paremini välja kukuvad või siis lavastajat (Peeter Tammearu), kes draamateksti oskuslikult lavale seadis. Igatahes, naerda sai rohkem kui küll. Ennekõike oli särav just karakterkoomika, milles suurem osa aust langeb minu arvamuse kohaselt Meelis Rämmeldi kehastatud Kaljule ning tema antud arvukatele lausabsurdsetele hellitusnimedele.
Kokkuvõttes oli terve see tükk üsna lausabsurdne, balansseerides reaalsuse ja muinasjutu piirimail. Milles siis point oli? Kindlasti mitte inimeste veenmises, et seitsmenda korruse akna tagant tõepoolest haid mööda ujuvad või et kõrvalkorteris dromedarid ringi kappavad, vaid et kui midagi piisavalt tahta ning millessegi sügavalt uskuda, võib see vabalt võimalik olla. Iseasi, kas reaalsuses taoline ilus naiivne idee ka toimib, on kaheldav. Aga laval oli see päris usutav. Mnjah, ja naljakas oli ka. Palju naljakam näiteks kui ''Viimane sigar'', mis oli rohkem filosoofiliste sugemetega. Ja viimati nähtud ''Savoy balli'' näol oli tegemist operetiga, mis minu silmis ei saagi liialt koomiline olla.
Ugala väikeses saalis pole ma varem käinud. See on veel pisem kui Sadamateater, kuid miskipärast sealne vaatan-näitlejaga-tõtt-olek mind niiväga ei häirinud. Üldjuhul ma lihtsalt ei salli seda, kui pean olema kusagil näitlejate vahel, n-ö osa etendusest. Sest enamasti ma tahan olla vaatleja, nähtamatu kõrvalseisja. Võib-olla just seetõttu jättis ka varem vaadatud ''Vaene loom vihma käes'' kuidagi õõnsa ja häiriva tunde.. Või oli viga hoopis selles, et mind vastutahtmist keset võõraid muresid ja rõhuvat igapäevakriisi tiriti. Kes teab. Igatahes olin Kiviräha/-rähki/-rähi/-rähu (valige ise) komöödiast tublisti üllatunud. Ja peale selle sai tol õhtul kooki ning viinamarju ka veel. Õhtu missugune..
Lisaks avastasin, et Viljandi on üks teine tore linnake, millel on oma helge aura. Kui Tartul on selline ''heade mõtete aura'', siis Viljandil on ''kultuurse harmoonia aura'' - selline ilus, kodune ja helge.
(Mis puutub elukutse eelistusse, siis sellele ma vastust ei leidnudki.)

Kuid nii palju siis teatrikülastustest.

Täna saime proovikirjandiga ühele poole. Valisin teema, mida enda jaoks sel hetkel kõige paremaks pidasin: ''See, kes valitseb halli argipäeva üle, on kangelane'' (Fjodor Dostojevski). Mulle täitsa meeldis.

Ja siis olen ma tükimat aega tahtnud veel m i d a g i kirjutada. Ei, mitte enam teravaid ja kandilisi tekste, vaid luuletust. Midagi helisevat, nagu muusika.
Aga mu helihark oleks justkui kuhugi kadunud.

I'm working on it.

'..on liivakell, mis aegamööda käib..'

Kas teile tundub see loogiline, et aprilli keskpaik on käes? Mulle isiklikult ei. Aga ma ei saa seda eitada, kui kalendrisse vaatan, ning samas ei ole mul ka otseselt midagi selle vastu. Ennem vastupidi. Juba mitmeid päevi (ehk nädalaidki juba?) olen tahtnud öelda, kuivõrd hea meel mul kevade üle on. Enamasti mõtlen sellele siis, kui õhtuti muusikakoolist tulen. Alles oli see aeg, kui tuli pimedatel ja süngetel tänavatel kooli ja koju lonkida; mitte midagi ei näinud, päeva nagu polnudki. Ainsaks lohutuseks oli kuuvalgus, mis natukenegi teed paista lubas. Ma vihkasin pilviseid õhtuid. Kuid nüüd võin tunda vaid siirast headmeelt selle üle, et saan õhtuti muusikakooli sõita, mitte mööda hangesid või lörtsiauke komberdada, ning naasta päikesevalgel. Ka sel kellaajal. Sillerdav, sillerdav.. Doesn't that make you feel good? Kevad on endiselt minu jaoks eriline. Valgust täis päevad ja soe tuul, mis puistab päikesesära näole...
Täitsa uskumatu, et aasta on eelmisest kevadest möödas. Ma mäletan seda nii hästi. Veider on mõelda, kuidas me oskame tagasi vaadata, teadmata, mida toob tulevik.

Hea asi on seegi, et (pidev) õppimine edeneb päikese-ja valgusrikkal ajal ka paremini. Ei pea enam nn küünlavalgel elama.
Ahjaa. Rääkides küünaldest, siis lugesin eelmine nädalavahetus läbi Sàndor Màrai ''Küünlad põlevad lõpuni''. Lugu ise on siis kahest vanast mehest, kes saavad taas peale 41 aastat kokku, eesmärgiga vanad asjad enne surma sirgeks rääkida. Millised probleemid nende südametunnistust vaevavad ning mis on loo puänt, seda ma kirjeldama ei hakka. Pealegi, otsustas autor nii ülbe olla ja loo tegeliku tõe üldse kaminas ära põletada, niiet - ei tea seda isegi. Muidu oli täitsa tore raamat, kui too vanapapi seal nii hoogu poleks läinud ja ennast lehekülgede viisi kordama ei oleks hakanud. Võimalik, et see oli taotuslik. Kes nende kirjanike pähe näeb.. Põhjus, miks mulle just see raamat kätte jäi oli fakt, et ''Küünaldest'' on tehtud lavastus, mida praegu Ugalas näha võib. Mõtlesin lihtsalt, milline võib olla see baasmaterjal. Lavastuslikult veidi väljakutseid pakkuv (mis osa tekstist välja jätta, mida sisse kirjutada; vägagi ühepoolne dialoog; erinevate ajajärkude paralleelne käsitlus etc), kuid iseenesest huvitav.

Ugalast on põhjust veel rääkida. Järgmisel - ülikiirel- nädalal on plaan üle pika aja sinna täitsa jõuda. Polegi ammu käinud.. Jehhu! Küll mitte ''Küünlaid'' vaatama, aga midagi muud.. Midagi hiljutisse teemasse, seotud jällegi teatri, liblikate ja halli koeraga. You solve the puzzle..

Ja vahepeal, peale mõningasi täheldusi, kogutud siit-sealt, ning ka vestlusi, oli mul kange soov kirjutada sõprusest. Ja sellest, kuidas aeg inimesi ühte sulatab, mingil moel liidab, ühendab ning siis nad erinevaid elusid elama paneb. Kes siis ikkagi muutub? Inimesed või aeg? Viimaks jääb õnneks alles see, mis on kõige tähtsam - see sundimatu ja sõltumatu, mis on, olenemata ajast. Kui seda ei jää, pole seda kunagi olnudki. Ühised mälestused, vaated, täiesti seletamatu irratsionaalne side või jumal teab veel, mis..
Aga see oli lihtsalt minu sisemaailma mõne-hetke-mõte..

Homme algab taas kool. Või mis algab, lõpp on silmaga paista. Viimased 4+1 päeva+proovieksam ning hüvasti. Põhimõtteliselt. Pikk nädalavahetus oli. Minu jaoks, arvestades, kui vähe mul tavaliselt ''vaba aega'' on. Tegelikult ma tean, et seda tuleb ise võtta, aga ma ei ole raatsinud. Sellesse nädalavahetusse jäid siis järg ühe esmaspäeva tegevusele nimega filmivaatamine(''Rõõsikad!''), Coelho ''Palverännak'' (ehk räägin sellest kunagi hiljem), tantsuline sünnipäevapidamine (õnne, J.!) ning traditsiooniline munadevärvimine ( rõhk on sõnal traditsiooniline). So much about it.

Ja siis on veel üks laul. See viimane. Meie viimane.

Saladus.