Tänane on mu viimase aja kõige noliferlikum elupäev. Mina pole süüdi, et eile sinna majja sattusin. Puhtjuhuslikult, peale seda, kui autoga sõitmine peale teist ringi saha ette viskas. Piltlikult, sest La vite Crab'il ei ole sahka. Igatahes leidsin end sealt majast,ümbritsetuna paksust udust. Lõksus. Ja välja ei pääse. Mõtlesin end pooleks, kuidas oma olukorrale valgust luua. Ja nii pool ööd. Täna hommikul proovisin uuesti. Väikese kõrvalabiga paistiski luugist viimaks valgus. .
Kuid üks asi viis teiseni. . Ja nii ma siis kondasingi täna terve päev läbi udu, ragistasin ajusid ja närve, jamasin kuubalastega, otsisin mingeid peidetud dokumente ja ekslesin Esimese maailmasõja aegses mõisas, kõrvetasin näppe ning sumasin põlvili kanalisatsiooni vees. Enda elu ja õilsama eesmärgi nimel, loomulikult.
Täitsa sisukas reede, peaks ütlema. Isegi hommikune kooliskäik ja poolakate laagri korraldamise arutamine ei kompenseeri minu noliferlust.
See-eest ma tean, kuhu plaastrit kasutada.
Kas Sina ka tead? (Vastuse leiad siit: The Fog Fall)
'And we are never going to find the new unless we get a little crazy.'
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar