Kas teile tundub see loogiline, et aprilli keskpaik on käes? Mulle isiklikult ei. Aga ma ei saa seda eitada, kui kalendrisse vaatan, ning samas ei ole mul ka otseselt midagi selle vastu. Ennem vastupidi. Juba mitmeid päevi (ehk nädalaidki juba?) olen tahtnud öelda, kuivõrd hea meel mul kevade üle on. Enamasti mõtlen sellele siis, kui õhtuti muusikakoolist tulen. Alles oli see aeg, kui tuli pimedatel ja süngetel tänavatel kooli ja koju lonkida; mitte midagi ei näinud, päeva nagu polnudki. Ainsaks lohutuseks oli kuuvalgus, mis natukenegi teed paista lubas. Ma vihkasin pilviseid õhtuid. Kuid nüüd võin tunda vaid siirast headmeelt selle üle, et saan õhtuti muusikakooli sõita, mitte mööda hangesid või lörtsiauke komberdada, ning naasta päikesevalgel. Ka sel kellaajal. Sillerdav, sillerdav.. Doesn't that make you feel good? Kevad on endiselt minu jaoks eriline. Valgust täis päevad ja soe tuul, mis puistab päikesesära näole...
Täitsa uskumatu, et aasta on eelmisest kevadest möödas. Ma mäletan seda nii hästi. Veider on mõelda, kuidas me oskame tagasi vaadata, teadmata, mida toob tulevik.
Hea asi on seegi, et (pidev) õppimine edeneb päikese-ja valgusrikkal ajal ka paremini. Ei pea enam nn küünlavalgel elama.
Ahjaa. Rääkides küünaldest, siis lugesin eelmine nädalavahetus läbi Sàndor Màrai ''Küünlad põlevad lõpuni''. Lugu ise on siis kahest vanast mehest, kes saavad taas peale 41 aastat kokku, eesmärgiga vanad asjad enne surma sirgeks rääkida. Millised probleemid nende südametunnistust vaevavad ning mis on loo puänt, seda ma kirjeldama ei hakka. Pealegi, otsustas autor nii ülbe olla ja loo tegeliku tõe üldse kaminas ära põletada, niiet - ei tea seda isegi. Muidu oli täitsa tore raamat, kui too vanapapi seal nii hoogu poleks läinud ja ennast lehekülgede viisi kordama ei oleks hakanud. Võimalik, et see oli taotuslik. Kes nende kirjanike pähe näeb.. Põhjus, miks mulle just see raamat kätte jäi oli fakt, et ''Küünaldest'' on tehtud lavastus, mida praegu Ugalas näha võib. Mõtlesin lihtsalt, milline võib olla see baasmaterjal. Lavastuslikult veidi väljakutseid pakkuv (mis osa tekstist välja jätta, mida sisse kirjutada; vägagi ühepoolne dialoog; erinevate ajajärkude paralleelne käsitlus etc), kuid iseenesest huvitav.
Ugalast on põhjust veel rääkida. Järgmisel - ülikiirel- nädalal on plaan üle pika aja sinna täitsa jõuda. Polegi ammu käinud.. Jehhu! Küll mitte ''Küünlaid'' vaatama, aga midagi muud.. Midagi hiljutisse teemasse, seotud jällegi teatri, liblikate ja halli koeraga. You solve the puzzle..
Ja vahepeal, peale mõningasi täheldusi, kogutud siit-sealt, ning ka vestlusi, oli mul kange soov kirjutada sõprusest. Ja sellest, kuidas aeg inimesi ühte sulatab, mingil moel liidab, ühendab ning siis nad erinevaid elusid elama paneb. Kes siis ikkagi muutub? Inimesed või aeg? Viimaks jääb õnneks alles see, mis on kõige tähtsam - see sundimatu ja sõltumatu, mis on, olenemata ajast. Kui seda ei jää, pole seda kunagi olnudki. Ühised mälestused, vaated, täiesti seletamatu irratsionaalne side või jumal teab veel, mis..
Aga see oli lihtsalt minu sisemaailma mõne-hetke-mõte..
Homme algab taas kool. Või mis algab, lõpp on silmaga paista. Viimased 4+1 päeva+proovieksam ning hüvasti. Põhimõtteliselt. Pikk nädalavahetus oli. Minu jaoks, arvestades, kui vähe mul tavaliselt ''vaba aega'' on. Tegelikult ma tean, et seda tuleb ise võtta, aga ma ei ole raatsinud. Sellesse nädalavahetusse jäid siis järg ühe esmaspäeva tegevusele nimega filmivaatamine(''Rõõsikad!''), Coelho ''Palverännak'' (ehk räägin sellest kunagi hiljem), tantsuline sünnipäevapidamine (õnne, J.!) ning traditsiooniline munadevärvimine ( rõhk on sõnal traditsiooniline). So much about it.
Ja siis on veel üks laul. See viimane. Meie viimane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar