näivadki liiga head, et tõsi olla.
Mõni aprillinali ei ole nali.
Päike võib küll päeva ajal paista, kuid selge on see, et lund ei kaota miski. Ja hoolimata punase ruudu asukohast kalendris, sajab väljas lund ja öösel näitab termomeeter akna taga -17.
See muidugi on nörritav.
Kaks nädalat olen ma oma õhtuid täitnud proovidega, suutmata ega jõudmata isegi igapäevase toidukorvi eest hoolt kanda. Hommikul kool ja pärastlõunast hilisõhtuni proovisaal. A. pani mind end tundma kui kodus: tegi õhtuti süüa ja pani pärast proovi karbiga kaasa. Just nagu oleks kodus käinud.
Ühel hetkel oli märtsilõpp käes. Ühel õhtul mängisin ateljees kitarri ja laulsin U. terviseks, kuniks hommikukuma meid soojast kerast ja naerust lahutas. Siis juba oli 27.märtsi hommik, kui toimus kontrolletendus ja ma otse kostüümist väljapugenuna pidulikku õhtutualetti riietusin ning uueteatriga Pärnu poole sõitsin. Viljandi vahepeatus möödus Statoilis kabanossi nosides, mis lõi ehmatava déjà vu paralleeli paari aasta taguse veebruarilõpuga. Endla teatris olin ma esmakordselt. Teatri aastaauhindade jagamisel niisamuti. Saime auhindu, saime aplausi, saime kokku lüüa, tantsida ja viimastena majast lahkuda, et taas hommikuvalguses Tartusse jõuda ja jalgu puhata.
Suur reede oli vaikne ja kodune. Vaikne laupäev aga oli pooleldi koduselt munadevärviline, pooleldi mitte nii vaikne. Õhtuks olin omade keskel Tartus, laval, süda sees puperdamas, sest publiku hulgas oli nii palju tähtsaid inimesi. Ei, kriitikutest ma ei hoolinud. Ma ei muretsenud ka selle pärast, mida minust laval arvatakse. Tahtsin hoopis rollist välja tulla ja publikusse joosta, et kallistada ja tervitada neid, keda pole lubamatult kaua näinud. Kuulsin C. ja K. häält kulisside tagant ja naeratasin. Pidu, mis järgnes, oli suurepärane. Kõik olid seal, kes olema pidid. J&J andsid kontserdi, DJ-puldist tuli retro-kulda ja mind haarati tantsima vanade kallite sõprade poolt vaheldumisi A.-ga, kellega tšaiv oli samuti siiani liiga pikalt viibinud.
Jah, pilgud ütlesid sel õhtul rohkem kui sõnad ja mul on hea meel, et ma need nii mitmel korral tabasin. Palju oleks ütlemata muidu jäänud. Embused andsid lubadusi.
Pühapäev tõi pühad V. juures pidulikul õhtusöögil, kus ahjupart ja traditsiooniline sitsiilia magustoit tegid oma töö ning raske oli midagi enamat tahta.
Pärast nädalaid kestnud intensiivset prooviperioodi on jälle kuidagi tühi tunne ning teadmatus, mida endaga peale hakata. Ei, vale, teadmine on - seda-ja-seda vaja teha, see-ja-see ootab tegemist. Aga ikka ei oska. Olla. Või mis see nüüd ongi.. Ega pidu ja pillerkaar saagi igavesti kesta. Nii võib veel pill pika ilu peale tulla ja.. Kes vana asja meelde... Kuid see on juba vana jutt.
Täna aga - Zola, seltsi minuga..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar