Kes vana asja meelde tuletab

sel silm peast välja!

Miskipärast möödunud sündmuste valguses meenus see mulle. Suvekool 2010 ja vanasõnade-eri. Kolmapäevast peale vaevas mind veider viirus. Siis ma veel ei teadnud, et see pole viirus. Küll aga teadsin, et praeguse prooviperioodi juures ei saa ma omale haige olemist lubada. Neljapäeval algas kerge palavik. A. tõi mulle oma mee ja üheksavägise tee, apteegikraami ja mõnda aega seda tarbinud, arvasin, et ongi juba parem ja lähebki mööda. Neljapäeva õhtul käisime isegi "Lindmeest" vaatamas. See astus minu jaoks üle teatris elu tõepärasuse ja autobiograafia esitamise lubatavuse piirid, ent muu mind justkui ei häirinudki. Reedel oli proov, nagu ikka, mis lõppes ühise käiguga "Armastusse" kuulama üht läti bändi. Kristin naeratas mu kõrval, ja ma sain täpselt aru, mispärast. Mõtlesin sama.
 Järgmisel hommikul ärgates eirasin ma oma punaseks tõmbunud silma, pidades seda väsimuse või liigse arvutiekraani vahtimise tulemuseks. Peagi ei suutnud ma ilma silmatilkadeta viit minutitki silma kinni hoidmata olla. Õhtuks süvenes valu, paistetus ja punetus. Kuni pool nägu üles tursus ja ma A.-le helistasin. Ta sõidutas mu EMOsse ning sealt edasi viis sõit läbi hilisõhtuse Tartu Silmakliinikusse. Äge bakteriaalne silmapõletik. Hommikul kindlasti tagasi tulla, et arstilt retsept saada. Ma ei teadnud, kuidas ma öö üle elan, sest valu ja ärritus oli kohati talumatu. Tahtsin nutta, aga sedagi ei saanud. Magasin silmad kinniseotult ja suurte raskustega. Pühapäeva hommik algas tumedate päikeseprillide taga kliinikusse sõites ja prille kandsin ma kuni teisipäevani. Kolmapäeval nägin peeglist taas silmavalgeid ja neljapäeval andsid möödunust aimu vaid hallid sõõrid silmade ümber ja hommikune unepuru. Ma jäin elama.