Nii naiivne elu.

Tagasi reaalsusesse irreaalsusesse.

Arvasin, et pärast Tallinna pole midagi rutiinimurdvat juhtumas. Arvasin valesti.
Aga enne oli TREFF.

Reede. Päev lõunaga a la Minsk.

Esimene peatus: Viljandi. Bussisõit. Kuulasime C.-ga SPauluse nalju. Viljandi oli suvine. Nostalgia, taaskord. Saime Kultuuriakadeemiast valget näovärvi, võõpasime üksteist ja mõtteid. Etendus tänaval. Bussisõit Olustverre. Sõime Olustvere (Postimajas ?! ) lõunat. Tegemist oli sööklaga, kus meile talongide eest anti taldrikutäis mulgiputru ja asju. Tõeline Minski-hetk tekkis. Kõik oli täpselt sama, v.a toidu kvaliteet. Ülejäänu, k.a kohake ise poleks olnud kuigi eristatav. Oli kena lõuna. Jälle bussisõit. Magasime Jaanikaga vaheldumisi üksteise õlal. Tallinn. Sisseelamine tasuta koogi ja kohviga. Esimene etendus Kanuti Gildi saalis, mis seadis lati kenasti kõrgele. Anu sünnipäeva šampanjapauk. Raeplats. Mingi kontsert. Jalutuskäik Tallinna peal. Lindamäel otsisime terve trupiga pargis õnnesireliõisi. C. leidis kaks 10-lehelist, Karl L. ainult neljaseid. Olin paari viielise pärast juba nördimusse langemas mõne mehe õnnest ja teise ebaõnnest, kui minu leitud 12-õieleheline sireliõis aktsiooni lõpetas ja Karl L. siiski kaheksase suhu pistis. Järgnes Uka-uka mäng Harjumäel. Peidupaik kibuvitsapõõsas ja kollektiivne mängustrateegia armunutega pinkidel ja puudega. Südaöine sokidisko. Et keegi peale Jürgeni GAGi tulla ei otsustanud, ja festivallased tantsida ei tihanud, rokkisime Jürksiga kahekesi. Esimene taaskohtumine G.-ga. Sportlikud minutid GAGi võimlas Jürksiga, päevik, uni.

Laupäev. Ahjulõhe ja Kalamaja päev.

Hommikusöök Nukuteatris, mis oli sama meeldivalt unelev ja aeglane ja kollane ja ilus nagu Belgias, venis poole lõunani. Need, kes ööseks polnud jäänud, tulid sööki ja seltskonda selleks ajaks ikka nautima. Järgnes etenduste maraton. C. sai siis ja edaspidi mu kultuurimentoriks ning truuks kompanjoniks ning juhatas mind, võhikut, kõikjale, kuhu oli soov minna. Vanalinna ekskursioon. Oleviste ja Niguliste. Notke jäi paraku nägemata. Vanalinnapäevad olid täies hoos ja parajasti oli see ruum suletud. Tänavatel oli laat ja elu ja melu ja tasuta Poola juust ja snäkid ja Olde Hansa imehead röstitud mandlid. Lõuna ja õhtusöök polnud üldiselt ette nähtud (v.a lõuna esinemispäeval). Kuid teatrimaagia (nimega G.) võimaldas paar talongi. Nautisime head sööki. Järgnes rongkäik. Pidulikud kõned. Jürks kakles SPaulusega Hispaania lipu pärast, kuid pidi ikkagi Hollandi omaga leppima. C. ütles, et lehvitada Raeplatsil Prantsusmaa lippu on tema elu ilusaim hetk. Siis me veel ei teadnud, et õhtul on kõigile bankett. Tuli välja, et kahe suupoolega ahjulõhet ja Caesari salatit pugides (saja muu hõrgutise kõrval) ning põhimõtteliselt otse pudelist (sest keegi poleks keelanud) valget ja punast veini juues, sai ühest hetkest üks ilusaim päev. Õhtul Ingli sünnipäev Kalamajas. Lavastaja avaldas pettumust, et teda ei kutsutud ja tuli ikka. Ott ja Jürks läksid pubisse jalgpalli vaatama. Kui nad üsna švipsis saabusid, olid sünnipäevalised ka täies hoos ning öö jooksul sai maha pandud nii mõnigi särav pärl ja kild. Uute ja huvitavate inimestega sai ka räägitud. Kell 3 öösel arvasin õigeks hakata lahkuma. Kõigil oli hoog sees ja minu jorina peale suutsime vähemasti Nunne tänavale jõuda. Siis maanduti pingil ja joriseti edasi. Mina võtsin nõuks üksi GAGi magama minna. Kell 5 öösel ärkasin hüüatuse peale “Täitsa p****s, D. ei olegi siin!” (ilmselt ei oldud mind minu magamisorvas nähtud). Pandi tuled põlema. Kõik tuiasid ringi, tajusin läbi unehägu oma magamiskotis. Ühel hetkel kuulsin C.-d ütlemas: “Leidsin"!”. Ma olin veidi vihane nende peale, et nad niimoodi varahommikul lärmasid, aga samas väga armas neist minu pärast muretseda. Edasi tralliti veel veidi, sest promille ei saa raisku lasta ja tuleb ikka öösel võimlas šõud teha, eks ole. Aga viimaks siiski uinuti üksteise peal ja kõrval ja all.

Pühapäev. Päev vihma, Tõnis Mäe ja öise šokolaadiga.

Hommik tuli ikka rahulikult. Pole vist tarvis mainida, et hommikused pannkoogid moosiga ei läinud nii üksmeelselt ja erksalt. Istusime Triinuga Nuku kohvikus ja kirusime öiseid lärmajaid (kes läksid ilmselt pead parandama). Ilm oli kuidagi jahe. Kulgesin üksinda vanalinnas, vaatasin põigiti etendusi siit-sealt. Hommikuti olid kõikjal vaid tänavaetendused nukkude ja käpikute ja muu sellisega. Lubasin omale tunnise seiklemise munakiviteedel ja käikudes. Läksin Teatriliitu ja ostsin omale Oxfordi illustreeritud teatriajaloo. Minu piibel. See on mul nüüd olemas. Lõunaks leidis (sõna otseses mõttes) G. mulle talongi. Siis otsis kauakadunud C. mu üles ja kooki sõime juba koos. Jälle etendustele. Oli häid, aga oli ka tapvalt halbu. Hakkas vihma sadama. Ent meil oli plaan ja me ei kavatsenudki seda maha matta. Läksime õhtul Raekojaplatsile. C. vihmakeebi ja minu –varju koostöös saime enam-vähem kuiva istumis-spot’i ning kuulasime Tõnis Mäe kontserti. Oleks vaid soojem ja ilusam olnud, oleks kogu see transtsendentaalne jõud, mis lavalt tuli, täielikult mõjule pääsenud. Ikkagi oli vägev. Õhtusöögi leidsime Rimist, kombineerituna Hesburgeriga. Viru väravad ja park pakkusid sobivat söömiskohta. Vihm jäi järgi, kuigi jahedus ei tahtnud kaduda. Et end kuidagi sellest hallusest lohutada, otsustasime lubada endile hilisõhtuse tripi Solarisse. Ostsime krõpse ja šokolaadi, istusime maha ja sõime need lihtsalt ära. Et kompensatsiooniks või nii. Või et panna päevale lihtne ja nauditav punkt. Saatsin C. trammi peale, läksin GAGi juurde, nägin G.-d. Ajasime juttu. Kirjutasin päevikut. Ott, Karl L. ja Jürks jaurasid trepil. Karl kantseldas kaht ülejäänut. Jürks saadi magama, Ott tahtis pidu panna, Karl käskis Otil mulle lubada, et tuleb öösel vaikselt ja ei laula. Lubas. Mõlemad andsid head-ööd-põsemusi ja läksid. Karl naasis mõne aja pärast ja heitis magama.

Esmaspäev. Üllatuste, viimaste Ivanovite ja kadunud U-tähe päev.

Hoolimata ideest magada üheksani, aeti meid enne kaheksat üles, öeldes, et võimlas algavad tunnid ja me peame oma asjad kokku pakkima. Esimese asjana vaatasin ringi ja küsisin “Kus Ott on?”. Karl L. vaatas nurka, kus askeldas mingi võõras poiss oma magamisasjadega, ja ütles: “Seal”. Siis tõusis sinnamaani täiesti varjusurmas olnud Jürks püsti ja küsis. “Ott, kas sul on parukas peas või?”. (Sel hetkel sai ka Karl aru, et tegu ei olnud Otiga). Naersime selle peale ennast veel pärastlõunalgi laua alla. Tarisime oma asjad Nukusse ja lasime üheskoos hommikusöögil hea maitsta. Jutustasime. Pikalt. Tegime nalja. Polnud kuhugi minna ka. C. liitus. Jätkasime. Sain kahekordse üllatuse ja ütlesin selle peale: “Jumal, mis päev see küll on!”. Esiteks: Kunda on linn. Teiseks: Ott pole lihtsalt Nool. Ta on The Nool. Staaride teater see meil. Järgnesid Noole-naljad. Paar etenduse külastust. Lõunasöök klubitelgis. Pleedides istumine. Siis juba meie enda esinemine. Tuul pani klubitelgi laperdama ja üsna raske oli midagi selgelt öelda. Kuidagi saime oma asja siiski tehtud (tõdedes taaskord, et lavastus kaotas välitingimuste tõttu paraku palju oma headusest). Õhtu tõi huvitava jätku VHK muusikamaja vastas pargis õhtupäikeses, kolme kange poisi õllejoomisvõistluse ja luule. Niisiis: et Ott sai disklahvi, osutus Jürks võitjaks ja Karl L nautis viimase viimase sära. Jürksi auks sai organiseeritud Luulenurk, kus igaüks talle võidupoeemi pühendas. Inimesi liitus, Eric kõndis mööda. Fun. Jätsime C. ja liitunud P.-ga teised parki õhtut nautima ning jooksime etendustele. Enne jõudsime sebida endale õhtusöögiks vorste (go, teamwork!) ja kuulata Liisi Koiksonit klubitelgis.
Nukuteatri saal oli traditsiooniliselt palav. Joan Baixase (Hispaania) “Rase maa” oli üsna nauditav ja ilus etendus/performance/maalikunstiteos; hoolimata sellest, et ma kohati unne vajusin. See oli natuke häiriv, sest ma tahtsin seda reaalselt näha, mitte vaid kusagilt kaugusest kuulda. Igatahes.. Järgmisele etendusele sõna otses mõttes jooksime, sest Kanuti Gildi saal pidi olema juba ammu välja müüdud, kuid if there’s a will, there’s a way ja DudaPaiva Company (Holland) “Värdjas!” sai sujuvalt ära vaadatud ning vääris aplausi ajal püstitõusmist. Muljetavaldav kombinatsioon kõhurääkimisest, nukuteatrist, tantsukunstist, naturalismist ja sotsiaalsest draamast.
Kiire hüvastijätt ja jooks asjade järele Nukusse. Seal õnnestus samuti teadmata ajaks taasnägemiseni jätta ja kõige oma krempliga läinud ma olingi. See päev kulges minu jaoks K&T seltsis, Nõmmel, süües veel viinereid. Ja kõike, mida lahke pererahvas mind sööma sundis (ma olevat näljas). Ühendusin viivuks muu maailmaga läbi laptopi, millel puudus U-täht. Magasin nagu talleke.

Teisipäev. Belglaste ja tango päev.

Pidin ärkama kell 6, et belgia teatritrupp City Hoteli eest üles korjata ja Tartusse toimetada. Oli pööraselt kuum päev ja sama pöörane hommik. Auto. Kompsud. Bussijaam. Piletid. Bussisõit. Uni. Pauluse kirik. Lämbus. Kotid. Segadus. Jalutuskäik hotelli. Pizzade vedamine. Kali. Riiete vahetamine Loomingu trükimaja hostelis. Palavus. Sääsed. Jalutuskäik/ekskursioon Athena keskusesse. Viimaks ühikas.

Õhtul oli niisiis Liége’i näitlejate etendus. Ja pärast seda pidulik õhtusöök. “Söögikoht on 300 m kaugusel siit”. Hah. Nali. Tähtveres oli. Loomulikult läksime jala. M-L ja Karl L. lavastaja rattaga kaasas. Rääkisime belglastele kõigest ja kõike. Sest tee oli piisavalt pikk. laululava kohvikus oli tore traditsiooniline juubelilaud, selle vahega, et sünnipäevalast ei olnud. Üsna ränk söömine. Sääsed. Jalutuskäik tagasi. Ja siis miski spontaanne mõte minna Genkluppi belglastega. Ühesõnaga – TREFF oli ametlikult läbi. Kõik edasine oli teatriväline.

Sel õhtul oli Tartu Uue Teatri hooaja lõpupidu ja kuulsusi oli ruum täis. Muud rahvast ka. Ja kõik tantsisid. Meie tantsisime ka. Belglased korraks ka. Ja mind haarati tantsupõrandale, kus sai keerutatud elu esimest metal-valssi ja kulutatud jalataldu varavalgeni. Üsna uskumatu, mis öö. Ja uskumatu on ka mälupilt tangost tänaval. Kuid võib-olla seda ei olnudki. .

*

Järgmised päevad lisasid veel tantsu. Mõte Illusiooni üle 8,5 kuu (!) minna sai teostatud. Kunagi.. jah, olid ajad.

Ülejäänud nädalapäevad tõid õppimise kõrval Tõrukesega Pirol aja maha võtmise ja rääkimise elust. Tõid toreda pärastlõuna jäätisesöömisega, klaverimänguga ja vestlustega. Tõid jutuajamise psühholoogiajumalaga ja AKIRAMi kontserdi ning reede hilisõhtuse jämmi ja musitseerimise peale seda.

Ma mõtlesin nende inimeste peale. Kui ma ka nende kallal vahel võtan, on nad ikkagi oma hoolitsuse ja eripäraga nii head ja ilusad, et mälestused nendega ja neist on väärt loorbereid. On väärt mäletamist. Kogemist. Elamist. Ja nad on väärt raamatut, aga ilmselt olen selle juba käesoleva postitusega kirjutanud. .

Soundtrack: The National – Green Gloves