See postitus oleks pidanud ilmuma eile. Aga kui ta seda ei teinud, siis ..tuleb täna.
Oo, elu tühikoomilised hetked..
Eile kell 8.30 sadas väljas lärmakalt vastu aknaid täristades rahet. Viis minutit hiljem paistis päike. Siis tuli jälle rahet. Päike. Ja kogu seda seltskonda saatis gravitatsioonijõudu eirama sundiv tuul. Metsik tuul. Milline suurepärane hommik, et sõita Annelinna, et kohtuda Iljaga. Ta meenutas mulle kedagi, aga kes ta ise on, mind väga ei huvitanud ja ega sel polegi suuremat tähtusust minu jaoks ega siin, kui et ta on Ilja ja ta elab Annelinnas ja sel päeval, kui ma teda nägin, sadas rahet ja puhus subtroopilise jõuga lähisarktiline tuul.
Aga päike paistis. Ja kõik need Annelinna paneelmajad seisid seal trotslikult reas ja diagonaalis ja horisontaalis. Mõnede ümber kasvasid männipuud, mõnede akendel maigutasid vanatädikesed suid.
Nii veidrad on sellised linnaosad. Nii veider on Annelinn. Justkui ta ei olekski Tartu osa, vaid hoopis mingi muu linn. Miskipärast on need ühesugused magala-karbid ometi nii köitvad. Iga kord jään neid vaatama ja mõtlema: kes nende arvukate akende taga elavad? Millised on nende elutoad? Millised vaibakesed nende seintel ripuvad, millised froteerätid rõdudel kuivavad, kuidas lõhnavad nende esikud ja kuidas koorub tapeet nende seintelt.. ? Kusagil seal.. kusagil seal, nende nahkpolstrite ja pisikeste uksesilmade taga keevad teekannud, sahisevad luitunud sokid, tilguvad kraanid ja jooksevad telesarjad. Õhtuti kostavad kõrvalkorterist kellegi võõrad hääled, suitsukonid vajutatakse trepikodade tuhatoosidesse, esikunurgas on taarapudelid jätnud linoleumile kleepuvaid sõõre, koerad heidavad nurka magama, vannitubades praguneb kahhelkivi.
Igas selles pealtnäha kivises ja üksluises karbis käib kiivalt kardinate taha varjunud kodudes kordumatu ja ometi kõrvalmajas peaagu samamoodi korduv elu. Ning kogu oma müstilises nostalgias on see kõik kuidagi vuajeristlikult köitev.
Ma ei saa sellest huvipakkuvusest enda puhul eriti aru. Ometi on viimasel ajal tekkinud mul mitmeid küsimusi, millele ma pole suutnud ammendavat vastust leida. Ühed tähtsamad, teised vähem. Tean, et kunagi küsisin päris palju asju, aga nüüd on asjad hoopis konkreetsemad.
Näiteks: miks kõik võileivagrillid ilma lülitita, otse elektrivõrku ühendatavad tehakse? Miks pensionieas inimestele pensionile jäämist sundkohustuslikuks ei taheta muuta, et tööturul noortele tööpuuduses vaevlejatele (ehk potentsiaalsetele vanematele) ruumi teha? Mis põhjusel Kirde sai Eestis nr 1 on? Oh, mõistetamatud asjad..
Ja et elu veel koomilisem oleks, siis.. eile kell 21.15 sai kaarsilla kõrvale püsti löödud pesueht kuusepuu.
Rääkisin C.-ga.
Tuleb J.: "Leidsin tee pealt kuusepuu, aga viisin ta raamatukogu juurde."
Imestus.
J. kaob, kitarrikott seljas (mille ülerippuv ots joostes kuklas lehvib) Kompanii tänavale. 3 min hiljem naaseb, kuusepuu süles. Pärast mitu õhtut koonustes ringi liikumist ei üllata meid enam miski vist.. Ka kuusepuu mitte.
Mis ta'ga ikka teha. Panime püsti.
Täna on väljas vaheldumisi päikesepaistega lumetorm, ja kuusepuud enam ei ole.
Varahommikul oli minu toa ukse taga keegi, kes ütles, et kaotas rahakoti koos dokumentidega ära ja palus rongisõiduks €1.20. Roomasin voodist ja otsisin raha, püüdes mõista, mis kell on.
Kell oli 5 ja see keegi oli mu korterinaaber - tuli õhtul kell kuus tagasi, andis mulle raha ja kreemirulli.
Proovis olin kõvakübaraga kabaree-siga.
Mõni nädal lihtsalt on veidram kui teised.
Oo, elu tühikoomilised hetked..
Eile kell 8.30 sadas väljas lärmakalt vastu aknaid täristades rahet. Viis minutit hiljem paistis päike. Siis tuli jälle rahet. Päike. Ja kogu seda seltskonda saatis gravitatsioonijõudu eirama sundiv tuul. Metsik tuul. Milline suurepärane hommik, et sõita Annelinna, et kohtuda Iljaga. Ta meenutas mulle kedagi, aga kes ta ise on, mind väga ei huvitanud ja ega sel polegi suuremat tähtusust minu jaoks ega siin, kui et ta on Ilja ja ta elab Annelinnas ja sel päeval, kui ma teda nägin, sadas rahet ja puhus subtroopilise jõuga lähisarktiline tuul.
Aga päike paistis. Ja kõik need Annelinna paneelmajad seisid seal trotslikult reas ja diagonaalis ja horisontaalis. Mõnede ümber kasvasid männipuud, mõnede akendel maigutasid vanatädikesed suid.
Nii veidrad on sellised linnaosad. Nii veider on Annelinn. Justkui ta ei olekski Tartu osa, vaid hoopis mingi muu linn. Miskipärast on need ühesugused magala-karbid ometi nii köitvad. Iga kord jään neid vaatama ja mõtlema: kes nende arvukate akende taga elavad? Millised on nende elutoad? Millised vaibakesed nende seintel ripuvad, millised froteerätid rõdudel kuivavad, kuidas lõhnavad nende esikud ja kuidas koorub tapeet nende seintelt.. ? Kusagil seal.. kusagil seal, nende nahkpolstrite ja pisikeste uksesilmade taga keevad teekannud, sahisevad luitunud sokid, tilguvad kraanid ja jooksevad telesarjad. Õhtuti kostavad kõrvalkorterist kellegi võõrad hääled, suitsukonid vajutatakse trepikodade tuhatoosidesse, esikunurgas on taarapudelid jätnud linoleumile kleepuvaid sõõre, koerad heidavad nurka magama, vannitubades praguneb kahhelkivi.
Igas selles pealtnäha kivises ja üksluises karbis käib kiivalt kardinate taha varjunud kodudes kordumatu ja ometi kõrvalmajas peaagu samamoodi korduv elu. Ning kogu oma müstilises nostalgias on see kõik kuidagi vuajeristlikult köitev.
Ma ei saa sellest huvipakkuvusest enda puhul eriti aru. Ometi on viimasel ajal tekkinud mul mitmeid küsimusi, millele ma pole suutnud ammendavat vastust leida. Ühed tähtsamad, teised vähem. Tean, et kunagi küsisin päris palju asju, aga nüüd on asjad hoopis konkreetsemad.
Näiteks: miks kõik võileivagrillid ilma lülitita, otse elektrivõrku ühendatavad tehakse? Miks pensionieas inimestele pensionile jäämist sundkohustuslikuks ei taheta muuta, et tööturul noortele tööpuuduses vaevlejatele (ehk potentsiaalsetele vanematele) ruumi teha? Mis põhjusel Kirde sai Eestis nr 1 on? Oh, mõistetamatud asjad..
Ja et elu veel koomilisem oleks, siis.. eile kell 21.15 sai kaarsilla kõrvale püsti löödud pesueht kuusepuu.
Rääkisin C.-ga.
Tuleb J.: "Leidsin tee pealt kuusepuu, aga viisin ta raamatukogu juurde."
Imestus.
J. kaob, kitarrikott seljas (mille ülerippuv ots joostes kuklas lehvib) Kompanii tänavale. 3 min hiljem naaseb, kuusepuu süles. Pärast mitu õhtut koonustes ringi liikumist ei üllata meid enam miski vist.. Ka kuusepuu mitte.
Mis ta'ga ikka teha. Panime püsti.
Täna on väljas vaheldumisi päikesepaistega lumetorm, ja kuusepuud enam ei ole.
Varahommikul oli minu toa ukse taga keegi, kes ütles, et kaotas rahakoti koos dokumentidega ära ja palus rongisõiduks €1.20. Roomasin voodist ja otsisin raha, püüdes mõista, mis kell on.
Kell oli 5 ja see keegi oli mu korterinaaber - tuli õhtul kell kuus tagasi, andis mulle raha ja kreemirulli.
Proovis olin kõvakübaraga kabaree-siga.
Mõni nädal lihtsalt on veidram kui teised.
4 kommentaari:
Võid olla kindel, et sa pole ainus, keda annelinn niimoodi köidab. Elasin seal lähedal väga kaua ja siiamaani ei saa sellest sümpaatsest nostalgiast lahti...
Ja see on imelik, sest need majad ja kogu see postsotsialistlik vine, mis sealt niipea ei kao, peaks ju kõle ja kole olema...Sügisballi-õhustik.
Aga meie emad-isad tegid selle annelinna...see on meie nägu kuidagi vist.
Annelinn on nagu mingi ühiskondlik trauma, millest tahaks nagu üle saada, aga millega on nii ära harjutud, et valus on minna lasta, nagu haige pimesool...
Sellised kummalised mõtted tulevad talle mõeldes
Justnimelt. Kusagilt nende majade ja tehistänavate vahelt kumab mingi valuline ajalugu ja kollektivistlik kannatus, kuid ikkagi on kogu see keskkond kuidagi lehmakommi- ja "Nu Pagadi" ja tasuta arstiabihõnguline. Midagi meeldivalt naiivset ja kutsuvalt nostalgilist.
Hästi. Ma ei ole ainuke : )
ei ole ainult kollektivistlik kannatus!
mina näiteks väiksena tahtsin elada paneelmajas, sest ma tahtsin, et ma saaksin visata kivikestega vastu kõrvalaknaid ja kutsuda sõpru nii õue mängima. et ei peaks helistama või pikka teed kõndima, lihtsalt, planeerimata...
muidugi on kena elada eraldi. aga mõnikord on veel kenam elada KÕIK-KOOS. juhul, kui need on meeldivad, need kõik.
mida ma öelda tahan, võluv paneelmajade juures on pealesunnitud tolerantsus oma naabrite suhtes. "me oleme kõik samas seisus. me saame hakkama. kuidagi!"
Ma pidasin kollektivistliku kannatuse all silmas üldist sots-surutist.
Aga ülejäänu osas olen nõus. Minugi mõtetes mõlkus midagi taolist. Ja kuigi ma olen elanud oma elu kortermajas, siis paneelmaja on jäänud müstiliseks ja kättesaamatuks kindluseks. Vahest seepärast ka huvi..
Postita kommentaar