kolmapäev, 16. märts 2011

Laiali.

Isegi mitte niivõrd küsimus, miks linnaliinibussidel Poola lipukesed lehvivad, ei paina mu mõtteid, kuivõrd, millal lõplikult soojaks läheb? Tõsiasi on see, et nüüd on ka siin maal päikesepaiste, plusskraadid ja aimdus soojast ning meeldivast ajast. Kartsin, et Belgiast tagasi tulles vajub külmus ja rõskus ja lootusetus mulle raudse loogapuuna kaela. Õnneks seda ei ole juhtunud. Kontrast oleks olnud hirmus. Läksime 20-kraadisest külmast ikkagi riiki, kus keskpäev toob melonikollase 15-kraadise siirupise kevadilma. Päikesevalgus pärast pikka ja tuhmi talveaega oli kui elunektar. Niisiis. Nädal Liége’is ja elu pärast …


Liége

Seekord ma ei maganud, kui Valgast läbi sõitsime. “Konspiraator” baar, Korea restoran “Horan” ja inimtühi geto. Said läbi mati bussiakna nähtud. Lätis ei ole ka õiget elu…
Riia lennujaam oli juba paljulubavam – seal oli päike, lõhnas kergelt Euroopa järele. Lennureis surus kõrvad lukku ja pilgu aknast pilvedesse. Muhe. Elu pealpool pilvi on ikka hoopis midagi muud. Otsatu kõrge sina (kosmossesse!) ja päike lajatamas otsaette. Valge. (Ei usukski, et nii kõrgel ja nii lähedal päikesele –30 kraadi on. Vaid aegamisi pisilumelilleliseks tõmbuvad aknad annavad sellest mõista). Elu pilvedes oli raputav. Üks suur udumassides kihutamine – 720 km/h. Ning kui me viimaks allapoole pilvi jõudsime, jäi päike meist ülesse maha.
Brüssel oli pilvine. Nagu september. Kuid see oli nii vaid alguses. 80 km Liége’i ja esimene õhtu noortehostelis. Röögatu portsjon pasta bolognese’t. Ja nii hakkaski olema. Hommikune Rootsi laud, millest võis end hommikupoolikuks upakile süüa, kolmekäiguline lõuna, millest rahumeeli end nokauti sai toimetada ja kõigele lisaks õhtusöök, mida pooled lihtsalt ära ei jõudnud süüa. No, ei kurda. Tudengilikud kiirnuudlid näivad selle menüü kõrval armetult ebareaalsed. Nõnda siis jäigi mulje vahepeal, et elu Liége’is pole muud kui söömine ja võimetusest ägisemine. Õnneks saadi meist aru ja etendused jäeti pärastlõunale. Nii et võis rahumeeli seedida. Tõsi, hommikuste workshop’ide ajal tuli lihtsalt rahulikumalt võtta. Võimlesime küll, aga kõik jäid elama. Pole hullu.
Mis puutub teiste tublide osaliste etendustesse, siis tase rabas. Võrreldes Minski kogemusega, kus tuleme-kokku-teeme-midagi-laval-programm meisse pettumusemaigu jättis, üllatas Liége’i kutsutute professionaalsus ning sisukus kõiki, hoolimata sellest, et pooled lavastused olid prantsusekeelsed, sekka bulgaaria, poola, araabia keelt. Jälgida oli väga põnev. Suurimaks üllatajaks said ilmselt öömustad Benini näitlejad. Kes pärast meie esinemist Anu flööti ära ärida tahtsid.. Nojah, igakülgne läänekultuursus olekski palju tahetud, eks. Maroko jääb alatiseks meelde kui sajandi naerutaja. Ilmselt ei oskaks ma pakkudagi, millal ja kas üldse olen ma n i i kõvasti lagistada saanud. Aitäh nendele pässidele, kes laval riidekuhjades kakerdasid ja memmele eesreas, kes kopsuhaige naeru tegi ja repliike vahele hõikus.. te pikendasite mu eluiga vast oma 10 eluaasta võrra.
Linn ise oli muidugi võrratu. Vaba aja sisustasime ringi tatsates (et mitte kogu melonikollast päeva maha seedida ja oleskleda), katedraale, arhitektuuri, tänavaid, treppe ja parke avastades. Poode ka, aga kui sul on kõrval 10. sajandist pärit romaani stiilis hingematvate vitraažidega katedraal, siis lihtlabane supermall ei kutsu nii väga. Eks sai sealgi teise-kolmanda ringi aeg uudistatud ja raha maha jäetud. Ent mitte arvestataval määral, sest süüa anti hostelis nii hästi, et ei osanudki ega tahtnudki midagi lisaks osta ega kohviku/restoranikultuuri imbuda. Omaette miinus, võrreldes Minski köögi ja ajaga, ent samas . . See-eest said kohalikud kaubamärgid, filmilikud šokolaadipoekesed ning silmailu-vaated külastatud. Helge rahurõõmlus vajus meie üle juba sel hetkel, kui tänaval õitsvaid kirsipuid nägime.
Kui kogu selle headuse ja ilu ja kunsti kõrvalt aega veel üle jäi, siis selle kasutasime ka ära. Mõistust ja õnne proovile pannes. ‘Džentelmen’ sai põhimänguks. Turniirid, mis kestsid tunde ja ulatusid vahel järgmisesse päevagi, olid viimaks täiesti tavalised. Istu, kuhu seltskonda tahad, ikka on sul seal “lahtine skoor” ja mäng pooleli. Lauatenniseturniire tegime ka..
Identiteedivahetus mängis ühtlasi olulist rolli. Mainin siis ära, mis seltskond meil seal Liége’is koos oli: Maarja-Liis Ilus, Henrik Sal-Saller, Henry Laks, Sulo, Vaido Neigaus, Lihtsalt Jörpa, Uno Loop, Marju Länik, Anne Veski, Dave Benton, Toomas Anni, Piret Järvis, Lenna Kuurmaa ja mina.. khõm, Nancy. Neid nimesid võib lugeda ükskõik millisest allesolevast reisilogist, päevikusissekandest või mistahes arvepidamisest. Laulud ei jäänud koosolemistel olemata. Igaüks oma repertuaarist ja viimaks kõik koos. Aga need laulud kultuurseid kõrvu ei kannata ja jäävad eestikeelseid rahvaviise mittemõistvate Liége’i (maja)seinte vahele. Elu möödus enamasti belgia šokolaadi, kohalike kuulsate gaufre’ite, õlle ja Sangria hõngus. Palderjan kvalifitseerus seega automaatselt Ida-Euroopa meelelahutuseks. Liiga madal ja tühine, et EL-i peariigis end sellega rahustada…
Niisiis. Tantsu ja tralli sai ka. Kõike sai. Sellises riigis ei koonerdata millegagi. Endorfiine sadas kui lund Eestimaa talves. Sanatoorne väljasõit rohelusse.

Meie enda esinemine võeti vastu võõraste poolt suure aplausi, tunnustavate kommentaaride, minimalismist innustatud vestluste ja sõbralike õlalepatsutustega ning omade poolt (Maarjamaalt) intervjuuga AK-le ja minireportaažiga Kultuuripealinn 2011 raames. Pole paha. Viimane konn ulpis laia jõe laisal voolul võrdlemisi edukalt.

Viimasel ööl ei saanud me sõba silmale ja läksime kord veel linna nautima. Liége’i kuulsad trepid said vallutatud (kellele esmakordselt, kellele teist või kolmandatki?), öist linnatuledemerd sai peopesal hoitud ja BelgiaFest 162miski hingest ja südamest maha jäetud. Osa häält ka kindlasti, sest laulu võtsime ikka üles. Lausa mitu. ..kümmend. Sumbusime hostelisse naasnuna mõneks tunniks unne ja.. varahommikune äratus ning söömine tähendas ähvardavalt peatset lahkumist. Keerutasime. Mina komberdasin esimesena uksest sisse ja pälvisin sellega Superahvi tiitli. Lihtsalt Jörpa laulis mulle. Teised surusid kätt. Sõit Brüsselisse, niisamuti lend Riiga kulgesid uneudus. Kõik noristasid. Kes kelle õla või süle või selja leidis. Mäletan vaid üürikesi hetki autost välja tulles ja kuidagi kompsudega lennuki peale saades.. Ahjaa, fraas “Au revoir, Belgique” lendas ka ühishäälselt Charleroi lennujaama kohal… Ning taas.. Uneudu.
Virgusime Riias. Ning sealt alates tabas meid Ida-Euroopa kogu oma karmi reaalsuse ja argipäevahallusega. Buddha pea oli pagasis katki murtud ning halb õnn oli garanteeritud. Pelmeenid Riia vanalinna restoranis olid mõningaseks lohutuseks. Ja traditsiooniline bussisõidumäng (mitu tundi see kestiski?) lennutas ka aega üsna edukalt. Kuni me viimaks nädal pärast esimest maru õhtusööki teiseks koduks saanud Georges Simenon’i nimelises hostelis taas Tartu bussijaamas Eestimaa hilistalvist õhku sisse hingasime…
Tüsistusi, nagu pärast Minskist tulekut, ei olnud. Hea mälestus heast festivalist oli küll. Siiani on.

IMG_0005

Trt/ Mstv

Et aega ja ruumi mitte unustada, tuletas kalender end Eestis meelde naistepäeva ja vastlapäevaga. Ühel päeval, loomulikult, et mitte pidupäevadega ära hellitada ja tähtpäevadega priisata. Nosisime kuklit. Vaatasime Big Fishi (et esialgsed plaanid vaadata Blue Valentine’i nurjusid).
Püüdsime igaüks sobituda nii nagu oskas senisesse ellu ja jätkata peagi proovidega. Vvedenski pritsib absurdi. Halastamatult.
Kodus oli pidu. Aasta vanemaks saamine väärib ikka tähistamist ju. Ja..Õnne! Ja.. Tartus oli ka pidu. Neid on veel, kes on otsustanud vanemaks saada. Õnne veelkord! Tantsu ja nalja. Ja Liége’i huumorit.. Aeh. Klassikapärlid…

***
Enne Belgiasse sõitu otsustasin taas päevikut pidama hakata. Miski minus karjus välja (või sisse? Peitu.) ja ma ei saanud lahti küsimusest, kas oskangi enam vabalt ja sundimatult kirjutada. Mitte blogi, aga ühte sellist raamatukest, milliseid ma enne punase kiikhobuse mälestusi kaantest kaanteni täis vorpisin. Mida kõike ma sinna kirjutanud ei ole.. Kas tõesti ma nii kunagi mõtlesin? Ja mida kõike neist teada ei saa.. Hindamatu ajalooallikas. Mulle endale. Lihtsalt endale. Ilma püüdeta originaalitseda või midagi tõestada. Kui ma ka kunagi ei usu, mida ma eile, täna või homme mõelnud olen, siis kindlustan omale autentse tõestusmaterjali. Ilmselt ma ei usu, või ei taha tunnistada.. või vastupidi, tahan teada täpselt, kuidas… ? Siis on ta mul olemas.
Pealegi – sain viimaks oma nähtud unenägudest aru. Aeg annab arutust, nagu öeldakse. Ja just nii oligi..

Kuid nii palju siis heietustest.
Kevadsoojus olgu teiega.

Tervitan lauluga, mis kõlas vähemalt 10 korda iga Liége’is viibinud tütika suus, juhuslikul rue’l või külastatud hoones.. Orelipoiss, Sa olid meiega.
Ja veelkord kõik koos…

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Deivi, see on Tartu, mitte Poola lipp!

Dee ütles ...

Sama hästi võib öelda, et Poola kuninga volitustega saadud Poola lipp. Hästi, seal on Tartu linna vapp peal.
Aga esimese pilguga - täitsa Poola!

Anonüümne ütles ...

Jah, ka minu teada peavad kõik (mittetartlased) seda Poola lipuks!

See on Poola.