Muud ei tahakski praegu öelda, kui et eile kadus mu veenidest 0,5 l verd ja nii mõnigi tund Puusepa tänaval, teatriproovis ja Genklubis. Lausa nii märkamatult, et reede sai otsa. Sai kogu täiega otsa, ainult šokolaadi ja küpsiseid jäi veel alles.
Ühesõnaga. Kaks ilma kolmandata ei jää, arvasin. Ja kui üksiti käik sinnakanti oli, siis miks mitte head teha ja head vastu saada. Ning - ennäe - must udu jäi tulemata ja teadvus minemata. See tähendab, et ma ei olegi lootusetu. See tähendab ka seda, et tõenäoliselt lasen end tulevikus veel torkida.
Et ma lootusetu ei ole, siis püsisin terve ülejäänud päeva enam-vähem püsti. Jooksin isegi ringi. Jooksin proovi, jooksin koju, jooksin Geni. Või noh. Bussipeatusest. Nägin Iirist, nägin Astrobeat'i, nägin ans Kollane Nool. Nägin inimesi. Nägin killukest Eestimaad. Kui täpne olla, siis Viljandit ja Tallinnat. Seekord viisid siis kõik teed Geni. .
Ehk oleks pidanud politsei eest ka jooksma? Et põnevaid seiku öösse veel juurde tekitada. Või vähemasti käskima gaasi vajutada? Aga, hästi. . Seda ei juhtunud. Põnevus piirdus vaid öise kontrolliga ning ilmselt korravalvurite pettumusega, et ei saagi trahvi teha.
Ja neljapäeval oli jälle killuke Hiiumaad Tartus külas. Pisike käik Kuku raadiosse oli ka.
Ja täna tulid jõulud koos lumesaju ja valgete teedega.
Küll mõnel nädalal juhtub palju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar