‘Ma armastan teid, isegi kui te päriselt olemas oleksite’

See nädal, mis just läbi sai, oli üks neist, pärast mida mõistad aja väärtust ning pärast mida pole elu enam päris endine. Aga eks ole iga rutiini- ja tavapärase elukeskkonnavälise sündmusega nii.
Esmalt taasalanud käre külm (ehk tsiteerides kuulsaid ja osavaid laulikuid: Disappointing change in season, cold has come again) juhatas sisse sõbrapäeva ja viimased kyogen’ide etendused Ateena keskuses. Mõned meeldivad kokkusaamised täitsid aja pärast etendusigi, nagu Pierre sõbrapäeval. Ja kolmapäevane photoshooting @Uba’s… Õhtu täis head rockimuusikat, glam’i ja fotokaamera jaoks liiga valget naeratust. Polnud ammu näinud ja seetõttu oli väga tore end ühise kunsti nimel üles lüüa ning ‘töö’ kõrvalt ka nalja teha ja elust rääkida.
See, et neljapäeval oli proov, on küllaltki trafaretne märge. Aga reede seevastu algas varajase loenguga ja ambivalentsete tunnete ja mõtetega nädalavahetuse suhtes. Ometigi istusin külmas rahus ja siiski ootusärevalt bussile ning sõitsin läbi veel külmema pärlendava hommiku linna, millest mälestused on samuti väga kahetised – Viljandisse. Ent ma polnud üksi. Peale ‘suure juhi’ tuli sama bussiga ka K.L. ning nii me üheskoos suundusimegi kultuurimekat avastama ja aega surnuks lööma. Teiste saabumiseni oli ~4h aega ja võimalusi turisti mängida ei saanud ometigi kasutamata jätta.
Tuli välja, et me oleme lausa hämmastavad - selle ajakese surnuks tagumises. Me võime omale tegevust leida nii Rahva Raamatus põneva lektüüri uurimisega, Viljandis Viljandi kohvikus olesklemisega, tänavate ja parkide avastamisega, kaubamajades kõikvõimalike vähegi silmapaistvate produktide uurimisega ning parklates seisvate autode numbrimärkide äraarvamisega. Ning ikka veel jäi meil kaltsukate-ring tegemata..
Jah, Kultuuriakadeemia seisab ikka sama koha peal, niisamuti need pingid, mille peal ma kord krokodillipisaraid valasin, nõnda ka Tareke ja üldse - näib, et elu rõkkab seal samamoodi kui viimase külaskäigu ajal.
Saabus ka ülejäänud seltskond ning 9. tudengite teatripäevad kuulutati avatuks. Ametlikult.

Et ma ei oska neid kolme päeva piisavalt ülevaatlikult ega kõikehõlmavalt kirjeldada, proovin talletada kas või murdosa nendest mälupiltidest, mis peas tiirlevad, ning kümnendiku neist meeleoludest, mille täna endaga Viljandist kaasa tõin.
Meil oli tore. See on peamine. Ja minu kahetised tundmused ei olnud üldse õigustatud. Jah, TÜT muidugi ei hoidnud end tagasi. Kerge miniMinsk oli seekordki. Aga need hommikused köögifilosoofiakillud kohvikus, ühised vestlused kohvikulaua taga sinisel diivanil oma päeva oodatumaid tunde mööda saates, kella kümnesed õpitoad, teatrielamused (või –elamatused), ühine panus meie etendusse, mõnus-surisev lavapalavik ja julgustavad rühmakallid – need tegid meie sealolemisest järjekordse hea emotsiooniga “väljasõidu rohelusse”.
Ent Viljandi tõi mu teele nii mõnda muudki. Eks muidugi õhtused peod, hiliste öötundideni kestvad jalakeerutused, vanad ja uued-vanad tuttavad. Tantsusaalis pole TÜTikate kõrval vastast (või ruumi), see on selge.
Teise päeva peo jätsin mina külastamata. Kas siis külma tõttu või sellepärast, et mõte osa võtta kusagil-kusagil toimuvast korteripeost (just nagu esimesel õhtul) ning seiklemisest pakaselistel Viljandi tänavatel ei tundunud nii hea kui mõte võimalusest kuulata mahedat ambient live-muusikat, süüa Statoili kabanossi, marurahulikust vestlusest elust-maailmast-inimestest kuuma teetassi taga, soojadest Nussa-saiadest ning küünaldekumas üllatusest. Muidugi, seda kõike ma ette ei teadnud. Aga tagant järele võin olla rõõmus, et Eesti on väike ja kõik teed viivad mingil hetkel ühte punkti.
Seega – võin jääda oma valikuga rahule ja usun, et tütikatel oli ka kindlasti lõbus. Eriti pärast pingelangust, kui etendusega maha oldi saadud.
Tagasiside “žürii” poolt oli võrdlemisi hea ja tasakaalukas. Öeldi seda. Ja öeldi teist. Ja vaatajate arvamusi kuulnuna (vähemasti ühe vaataja) julgen väita, et läks korda.
Uus hommik, uued mõtted, uus aeg sinistel kohvikudiivanitel. S.P. laotas jälle laiali oma filosoofiaarsenali, pannes meidki, kes me aeglesime selles rahuhommikus seal kohvitassi taga, kaasa mõtlema ja uusi alternatiive elunähtustele leidma. Ta väitis, et armastab meid kõiki. Armastab isegi siis, kui me päriselt olemas oleksime..
Ja see on nii õige. . Tõepoolest.
Või laused “Kõik, kes pole aru saanud, et nad näevad und, valivad Reformierakonna”, "See, kes tõstatab probleemi, peab selle ise ka lahendama", "Ott, maga edasi – Sa näed und.” jpt.
Lisaks mõtted Oti postmodernist olemisest, Jürgeni kaisukarust ja ise oma kaisukaru olemisest, ajast, oma koha leidmisest elus, buddharavi(la)st, zen-nudismist, loomulikult freestyle’ist jne jne .. Milline vaimne rännak see oli! Karlfatzerilise tagasisõidu ajal hoog ei raugenud. Sõime šokolaadikomme ja mõtlesime kõikvõimalikes võtmetes enda eksistentsi üle järele. Tartu tõi meid tagasi külmale maapinnale ja kainele asjalikkusele.

Viljandiga on vist alati see teema, et sealt naasnuna näib, nagu muu maailma jaoks möödunud kolm päeva oleks mul kolm aastat.
Ei oska veel mõelda, et ees ootab peagi Liege. Ei oska. Küll jõuab. Tark teatavasti ei torma.

“Elu on nagu dražee”