Muidugi. Olles saanuna väga tigedat ja nördinud tagasisidet oma eelmise postituse kohta, ei kavatse ma siiski “midagi sisukamat ja huvitavamat” postitada. Nii et mossita aga edasi, pole tõesti mõtet rääkida minuga nädalaid või kuid või mis iganes. Paraku – nagu minu eelmise sissekande mõistukõnest ilmneb – ei teinud ma tõesti midagi vähem igavamat ja paraku ei kavatse teha ka. *ninanips*
Niisiis. Olen nüüd oma ülbuse välja valanud, teinud end huvitavaks ja küpsetanud kooki. Ahjaa, ja mul on raamat. Filmid on ka. Ilmselt need ootavad, mis on mõistagi väga alatu nende suhtes, arvestades neist etteseatud eelistusi. Vahel on elu ikka nii ebaõiglane. Aga mul on see vabadus teha valikuid, right.
Endiselt on õhus küsimus: kes soovitas mulle filmi The Sensation of Sight ? Oh, mälu..
Ja kuhu me oleks jõudnud selles päratu suures ja keerulises lossis, kui me oleks läinud edasi mööda vaibaga kaetud laiu treppe kaugemale (võimatu oli eristada, kas üles- või allapoole) – edasi sealt, kuhu külastajate silm poleks tohtinud näha ega jalg astuda? Mäletan vaid, et sinna poleks tohtinud minna. Vähemasti mitte ilma tasumata (mis oli tasuks, jäi samasuguseks mõistatuseks, nagu see loss isegi). Niisiis läksin ma ühe ukse juurde ja viskasin pastapliiatsi ühe naise laua juurde, kes külastajatel silma peal hoidis. Tema kummardus seda üles võtma ja mina jooksin esimesest süngest võlvialusest sisse. Treppidest üles ja alla. Sügavamale lossi (või selle katusekambrite poole). Kuhu jäi C.? Mis paiknes nende uste ja seinte taga? Ning kuhu kadusid teised? Miks me ööbisime selles lossi saalis? Kes olid need inimesed seal?
Ilmselt ei saa ma seda iialgi teada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar