Et tu, D.?

Eile õhtul tegin midagi, mida olin lubanud viimase piirini edasi lükata. Alluda ühiskondlikele õhutustele ja nähtamatule survele ei tundunud olevat minu rida, ja nii või naa oli asi siiski pigem põhimõttes. Pealegi ei paistnud sel survel olevat mingit ratsionaalset alust, põhjendust oma äratasuvuses. Aga nüüd.. Nüüd olen ma üks neist. Neist, kes teavad. Neist, kes on näinud.

"And that's how the lion fell in love with the lamb."

Antud juhul on tegemist kõikide naiste ürgolemusliku ideaaliga, ma usun. Sellisega, kelle ihalus on sissekodeeritud; kes teadvuses maha salatakse, ja keda päriselus olemas ei ole.
Aastaid tagasi oleksin vabisenud ja tema pärast öösiti patja nutnud. Nüüd ei nutaks. Olen selleks liiga vana ja .. kas ma kõlan resigneerunult?
Nüüd jälgin külma rahuga vaid tema silmi ja lasen taustal kõlaval Blue Foundationil end kaasa haarata. See on mu lemmik osa. (Muse on otseloomulikult ka hea, kuid sobimatu üldise emotsionaalse seisundiga, kui seda üldse sellisel kujul eksisteerib). Ja üldsegi.. mulle meeldivad rohelised silmad. Ning tema 320-volti-soeng-24/7 ei paelu ka mind kuigivõrd. Silmikriipivast kehvveresusest rääkimata.

Aga siiski.

Mitte tõsiasi, et sellega on nüüd algust tehtud, vaid teadmine, et ma plaanin olukorraga süvitsi minna, on hirmutav. Juudas. Ei oleks uskunudki. Loodan siis, et mind lootusetute alla ei tembeldata ja et ma sellest eluga (ja mainega) välja tulen.
Kunagi ma lubasin... Oeh.
Kujutan juba ette, kuidas ma sünkjas ööhämaruses nurgas oma valgustkartvaid tegusid teen.
Jah, homme lähen raamatukokku...

Ma luban, et korvan selle salapatu kuidagi. Millegagi, mis valgust ei karda, mis on liiga eluline ja hambutu, et olla ohtlik .
Ma lähen ja küpsetan koogi.
They'll never know...

"What a stupid lamb. "
"What a sick, masochistic lion."