Kohtasin Tartu vaimu.

Ilma naljata.
Ja kui ka oleks nali, oleksin veidi hiljaks jäänud. Aga täiesti surmtõsiselt. Kolmapäeva öö oli täis traagikat. Täis surma, võimuiha ja afääre. Öötaeva all hõljus Shakespeare. Ja tema “Kuningas Richard III”. Lausa nii tugevalt, et värssides rääkimine väljaspool teatrisituatsiooni tundus loomulik ja õige. Mingi aeg.
Hilisõhtune etendus oli igatahes omaette elamus. Aeg lõi omamoodi uue tõelisuse– 15. sajandi Inglismaa ja Rooside sõda said hoopis reaalsemaks. Mitmel korral tundsin külmavärinaid üle selja jooksmas. Vahest oli asi lavapaigutuses – publik paiknes kahel pool tegevuspaika ja näitlejaid. Ja Sadamateater ei ole just suur ruum.. Iga sõrmeliigutus, lihasetukse näol, helk silmanurgas oli vaatajale näha. Kõik detailid olid tehtud avalikuks. Kehvad näitlejad sellises ruumis Shakespear’i näidendiga hakkama ei saaks. Ja tõesti – Jüri Lumiste roll jõhkrast kuningast oli meistriklass. Ning Maria Soometski mõjus usutavalt ja äärmiselt sümpaatselt. Tunnistan, et sündmuste käik ja kõikvõimalikud võimu- ja sugulussidemed jäid kohati arusaamatuks ning üldiselt segaseks, ent hoolimata sellest oli lavastusel hea rütm, puhtinglaslik tonaalsus: ajastutruud inimesed ja taotlused. Kuid tegelased olid siiski välja rebitud tollasest Inglismaast. Nii et sama hästi võiks loo paigutada tänapäeva. Ja küsida: mida teeb võim inimesega? Sest inimeseloom ju üldjoontes ei muutu. Tema probleemid jäävad samaks, tema hing karjub samade asjade järele, erinevad vaid vahendid.
Kummardus Barrie Rutterile.

Ja mul oli selle õhtu üle hea meel. Sest päev ise oli olnud udune, rusuv ja väsitav. Hommikust peale. Üks nendest, kus ma tunnen kohutavat endorfiinide puudust. Aga see kesköine kõrghetk heade inimestega kompenseeris kõik eeelneva.

1. aprill tuli hoopis lõbusamalt. See on alati nii, et kui tuju ja olemine tunduvad täiesti nullis, siis see on ajutine – järgmine päev oli täis päikest. Ja selle suure rõõmu ja naeru tähistamiseks käisin üle mõningase aja klubis. CT-s oli naljapäeva-eri. Kuid enne sinna jõudmist sai Suudlevates Tudengites veidi istutud ja juttu räägitud ning meie improteatri juhendajaga kokku põrgatud, kes väga üllatunud oli.. Njh, Eric on lahe. Kevadöine Tartu on ka lahe. Ja eriti lahe oli tantsida oma jalad poolsurnuks. Aprillinali oli muidugi erikülaline Mika Londonist.. Kes oli väga kahtlaselt Jörbergi moodi.. Oh well.. Tema tuli alles kella poole kahe paiku. Vanast heast simmanitantsust ei ütle ju ka ära. Paariks tantsuks ikka.
Ja mis kõige lahedam - pärast sellist maratoni tuli jalgsi koju ka saada. Kas ma peaksin kontsadest loobuma? Njää. After all – ilm oli kevadiselt pehme, soe ja vaikne. Natuke jalutamist ei teinud paha..
Mis muud kui tänusõnad KJ-le meeleoluka õhtu eest. Ma pean ikka ära märkima, et vaimustun alati ta tantsuoskusest. Was fun.

Ja kuu aja pärast pole mõned asjad enam endised. Elulised ja elukorralduslikud muutused ei lase liialt mugavaks muutuda. Sunnivad asju kokku korjama ning nende rohkuse üle kiruma.
Ja mõned asjad saavad selgemaks. Oh, kui ma ainult jälle hulluks ei läheks ja leivaviile kappi peitma ei hakkaks.
Seniks.
Päikest!