On õhtu ja väljas on valge. Taevas on nagu Vladimir Kushi maalil. Selle vahega, et laevad ei purjeta pilveviirgude vahel. Tartu upub, aga mina olen jälle armunud, näen igal pool päikest, kevadet ja ilusaid asju. Et mida-mida või? Eks kevadesse ikka esmalt. See lööb ju eriti tõhusalt pähe.
Kuid käisin eile Genklubis (oh, jälle!) kuulamas Jaanikat. Tema bänd – Küpriis – pidavat õhtul seal esinema. Nii. Lubatud, tehtud. Noored ilusad inimesed. Noor ja ilus kitarrimuusika. Ohh, kui hea ja ilus muusika. Vajusin liigutusest Karl L.-i ja Jari kõrvale diivaninurka ja värisesin. Kuulasin neid kolme laulmas, tundsin, kuidas nende muusika ja need sõnad end minu ees juttudeks lahti kerisid, minu sisse mässisid ja kuhugi ära viisid. Kaugele.. ära.. ära. Pehmesse, helgesse, kirkasse, valgesse..
Ühel hetkel sai kontsert läbi, leidsin end tutvustatava rollis, rääkimas uute põnevate inimestega, kuulamas nende põnevaid lugusid, meenutamas oma kallite teatristuudiolastega ‘vanu häid aegu’ (jah, need on juba tekkinud), naermas, mõtlemas, minietüüde tegemas, arutlemas teatrist, ühistest inside-naljadest, elust, kunstist, muusikast.
Kohati oli mul nii kahju. Mul oli kahju, et olen sündinud valel ajal vales kohas. Soovisin, et oleksin saanud ka käia pealinnas koolis, õppida prantsuse keelt, reisida, näha. Et oleksin olnud keset võimalusi, keset kultuuri. Et saaksin ka rääkida lugusid.. Kuid mis seal ikka. Mul on hea meel, et need võimalused on alles ees. Ja et mul on need inimesed. Niisiis olen ma jälle oma kroonilises inimesearmastuse-staadiumis. Sest nad on nii ilusad ja head. Võib-olla oli asi nendes värvides, nendes lõhnades, selles valguses, selles hetkes.. elamuses. ; ) Igatahes oleks võinud see õhtu nende inimestega vabalt hommikuni kesta, sest see õhustik, mis seal oli, mõjus mulle nii inspireerivalt, et tekkis kange soov luulet lugeda, öösel linnatänavatel kevadõhtu kumasse kõndida, totakalt naeratada ja mõelda: ilusad ja head! Seletamatu eufooria.
Ja üldse. Olgu selleks liiter jäätist pargis või kiire koogike kohvikus. Või hommikune päike, mis naeratustelt tagasi peegeldub ja hommikuti varbaid kõditab, - miski teeb mu rõõmsaks ja südame soojaks.
Minu esimene kevadeliblikas oli kirju.
Ega’s muud midagi, kui – päikest! : )
2 kommentaari:
Miski lihtsalt teeb õnnelikuks. Ma kõnnin ka tihti ringi totaka irvega näol, millel polegi mingit muud tähendust kui vaid see, et pea on täis kergemaid mõtteid. Sul on kindlasti ka sellest, et su kevad leiab aset Tartus :).
Teiseks. Kitarrimuusika ja lihtsalt seotud sõnad.. lummav.
Jaa, Janne. Need samad liblikad, mis Sinulgi. Oeh. Hea, et mõistad. : )
Postita kommentaar