pühapäev, 28. märts 2010

Teatrist, verest ja magusast elust.

Kevad on jala ukse vahele saanud. Tubli. Mulle meeldib, kui enda eest suudetakse seista. Enne ametlikku kevade algust sadas paksu lund ning külma oli –12. Hirmutav oli. Talv on tore, talv on ilus, aga rahvas teab rääkida, et pill tuleb pika ilu peale. Ja pikalevenimisega talv just ei koonerdanud. Nüüd naeran koos päikesega.

Ja kevadesoojaga poevad kusagilt kapinurkadest välja külmal ajal varjul olnud energiavarud ja elumärgid. Senisest suurem aktiivsus ja tahe pidevalt midagi teha, kogeda, tunda, näha, muuta.

Niisiis käisin ma teatris. Eilse ülemaailmse teatripäeva auks . . .!

Tartu Uus Teater tõi lavale etenduse “Ird, K.”, mis rääkis loo 1960. - 1970. aastate ühest ambivalentsemast ning mõjukamast teatritegelasest – pätist ja kommunistist, teatriuuendajast ning karmi käega lavastajast Kaarel Irdist. Nero Urke mängitud peaosa tekitas juba etenduse algusminutitel mõningase vastumeelsuse, trotsi ning distantseerituse. No mida ta räuskab ja laamendab seal?! Mis ta on mingi kuningas, et ümmardamist ning pedantlikku korda vajab?
Vastuseks: jah. Tee Vanemuise lavade ning teatriringkondade troonile kulges vaevaliselt ning tihti üle laipade, nõudes raudset rusikat, närvikava ning häbematust. Revolutsiooniga veres, ent sügavalt kunstiliste aadetega ekstsentrik ei andnud hetkekski armu – olid sa koristaja, näitleja, kolleeg, abikaasa, partei esimees või Vanajumal ise – ühtviisi parima, täpseima, intensiivseima tulemuse pidid ikkagi andma. Parima Irdi järgi. Töö – olgu selleks siis kunst – pidi olema higi-ja verelõhnaline. Ja alles siis sai tulla kuulsus. Ahelad, mis see endaga kaasa tõi, olid pärast säärast ränka tööd ning sisemist eneseületamist rasked nagu raud. Kogu selle vaimse ning füüsilise suutlikkusse piiril kulgeva elu taustaks laulis Jaak Joala:

Võib ehk mõelda, et just kuulsuses peitubki õnn
Kuid keegi vaevalt õnne leidnud sealt on
Kui kord saaksin, heidaks kuulsuse ahelad ma
Siis lõputut vabadust tunda saan.
Need, kes kuulsust on tundnud ja kuulsust on näinud
sellest vaid vabaks nad soovivad
Kuid, kes kuulsuse kannul kindlalt veel sammub,
kord kuulsuse piinu tunda saab...

Sel hetkel hakkasin Irdi vastu tundma mingit sümpaatiat. Sellist nukrat, peaaegu heletsevat. Ta rabeles iseenda vaadete ning tolleaegse ühiskonna köidikutes, püüdes jääda ellu oma ebastabiilsuse ja teiste kriitika kiuste. Ent varem või hiljem puhuvad ka teatrilavadel uued tuuled, tihiti kannavad nad pealuuga lippu. Ühel hetkel murduvad tugevaimadki meist. Nii ka Ird. Ta kandis oma ahelaid auga elu lõpuni. Samasuguse vastumeelsuse, trotsi ja distantseeritusega, nagu suhtuti temasse. Ad astra.
Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt jäi Genialistide klubi lava selle lavastuse jaoks ebaausalt kitsaks, väikeseks, piiratuks. Lugu ning selle visulaane ja kunstiline pool väärinuks suuremat ruumi. Selle täitmine poleks mingi küsimus.

Etendust käisin vaatamas kolmapäeva hommikupoolikul. Samal hilisõhtul sattusin pooljuhuslikult uuesti Gen’i. Peale mainitud juukselõikusrituaali, koogi-tee-õhtut, tuli Jaanikal idee järgmise päeva kontrolltööle käega lüüa ning ‘maailmafilmi’ vaatama minna. Läksime. Vaatasime. Räägiti söögist ja söögivalmistamisest. Ju mul läks kõht tühjaks ja ma lõpuni vaatama ei jäänud, läksin koju ja tegin meesaia.
Jah, esmaspäeva õhtul oli elu taas magusamaks tehtud.

Järgmise kolmapäeva kohal hõljus sama veider müstilis-teatraalne-rituaalne oreool. Mis ma tegin? Tõusin nagu ikka pool üheksa. Sõin kõhu korralikult täis, võtsin koti. Astusin nr 6 bussi peale, nagu ikka. Väljusin Vabaduse puiesteel. Nagu ikka. Ent kooli ei läinud. Mitte et oleks pidanud, aga polnud plaaniski. Läksin Riiamäele ning istusin bussi nr 7. Väljusin Kaare peatuses, kõndisin läbi halli hommiku sisse suure kivimaja uksest, juba tuntud rada pidi liigselt mõtlemata III korrusele, täitsin ankeedi, vastasin paarile küsimusele, ulatasin sõrme ja kahel korral käsivarre. Neelatasin külmalt, kui tundsin nõela oma veeni sisenevat, vaatasin telekat ning enda kätt – naersin: s e e seal oli hiiglaslik! Arvasin, et saan oma hirmust üle ja vaatan seda peenikest asja oma käes ja selle küljes olevat kaadervärki… See ei olnud peenike. See oli jõhker. Nii ehmatavalt jõhker, et ma tundsin kohatut soovi olukorra üle naerda. See oli kohutav. Ja ilmselt ei imestanud ma ka enam selle üle, kui ühel hetkel piinavalt palav hakkas ning nuuskpiiritust vaja läks. Nüüd ma juba teadsin, et mõne minutiga läheb see üle. Jõin teed, mahla, sõin küpsiseid, kuulasin oma südame pekslemist. Panin seekord mantli ise selga, kõndisin omal jalal tagasi. Tagasi kesklinna. Sest päike oli vahepeal paistma hakanud ning hing oli kuidagi kergem (eks siis o,5l). Kevad oli äkitselt tulnud. Ja ma olin enda üle uhke. Sest kotis oli šokolaadi ja küpsiseid. Elu oli jälle magus.

Õhtu viis mind ootamatult taas Genkluppi. Etendusele. Seekord esietendus seal Noorte Teatritehase üheksas omalavastus “Ühel mehel oli lagi nii madal, et ta sai ainult lesta süüa”. Melodramaatiline tragikomöödia ajas publikut naerma, pani mõtlema sümbolite, elu hammasrataste, absurdsuse, veidruse ning paratamatuse üle. Kas minuga võib juhtuda samuti? Või minu tuttavatega? Lavastusest oli aru saada, et mõte polnud ehitatud sõnasammastele – tähtis polnud edastada teksti, vaid pentsikut sisu. Muusikatausta ja liikumist oli rohkem kui sõnalist osa, peategelase kõrval olid karakterid tinglikud ning episoodilised. Ent vaatamata lühikesele kestusele, oli etenduse aeg täidetud intensiivse lavatööga, pideva eklektilise tegevusega. Lõpp tuli naeruga. Kollektiivne naer laval. Lõpp hea, kõik hea.

Läksin koju, ja sõin kooki. Jah, päev varem käidi külas. Koogiga. Elu tehti jälle magusamaks.

Neljapäev. Kool. Kino. Imedemaa. Eksistents. Pikk jutuajamine elust, maailmast, ajaloost, Inimesest, olemisest, usust, Saatusest, Darwinist, Universumist.

Elu kordab end kohati. Viimasel ajal tagurpidi.
Kevad toob soojemad tuuled. Kevad toob pikemad päevad. Kevad toob valgemad mõtted.

Elagu päike, teater ja šokolaad!

Mindtrack: Tunng - Bullets

7 kommentaari:

O ütles ...

Imedemaad soovitan 3D, muidu pole väga eriline film (juba teine põhjus minuga Tallinnasse kinno minna)

Dee ütles ...

Just nagu Avatargi. Aga näe - juba nähtud. Taas : ) Tänan kutsumast, igatahes.

O ütles ...

Ja ma jälle mainin: 2D ja 3D on nende filmide puhul nagu burger ja filet mingon.

Dee ütles ...

Burger ja filet mingon.. neil on ka hinna ja valmimise aja vahe. Enne saab kolm korda Mac'is käia ;)

O ütles ...

Kehv võrdlus, selles on sul õigus.

Ütleme siis nii, et 3D annab filmile vaatemängulisuse. See kõditab silma ning on nägemisaistingule nagu creme brulet keelele (võib-olla mitte nii hõrk).
2D on lihtsalt film. 3D lisab keskmisele sisule suurepärase keskkonna.

Dee ütles ...

Mina arvan, et see oli väga hea võrdlus näitamaks, m i k s Tartus need filmid vaadatud said. Muude põhjuste kõrval. Aga ma usun Sind. : )

O ütles ...

Õigus...
kutse aga jääb