4 mõtet, mis purki ei mahtunud.

Et mis põhjusel ma pidin täna jälle sellise sissekande tegema:

21. aprill

Ma jälle ei mäleta oma unenägu. Olen üsna kindel, et peaksin..

22. aprill

Ei, ka täna ei mäleta. Tunnet, et oleksin und näinud, ka ei mäleta.

Kas nii saab siis esseed kirjutada.. ?
Tule, unenägu, tule minu juurde, las ma jalutan su käänulistel tänavatel, las ma ekslen su kurvilistel teedel, las ma leian end sinu tubadest, hoovidest, ruumidest, poodidest.
Las ma.. näen sind.

Ja mulle meeldib vahel ära eksida. Ei tea, pole kunagi kujutlenud, et kulgen nii nagu Donnie Darko's, aga.. miks ka mitte. Täna oli plaanis raamatukokku minna, aga jõudsin päris mitmete inimestega kokku põrgata, proovi vaadata ja Madis Kõivu näidendi üle arutleda (see oli tegelikult plaanis ka, aga individuaalselt). Ja noh, eks ma aeg-ajalt ikka luban endal ära eksida. Kaubamajja, parki, tänavatele, ruumidesse.
Vahel võib.
Vahel on hea.

Mida ühist on konnadel, vihmaussidel ja tudengitel?
Vastus: hoolimata viimastel päevadel kestnud jahedast ilmast, kuulutavad nad, et kevad on käes. Konni ja vihmausse on täis kõik teed ja tänavad, viimaseid terve Pirogov. Ja see ütleb kõik..
Tõotab tulla väga kiire aeg, see kevad. Sel nädalal alguse saanud iga(vara)hommikustele geneetika loengutele lisanduvad nüüd kaks korda tihkemad proovid ja viimaks ka etendused. Ja vahepeal on Vildes ülesastumine, ja vahepeal on kolimine, ja vahepeal on Tallinn, ja .. oeh.

Aga vahepeal jälle on mul vist palju aega ja tahtmist olnud, sest olen suure osa ajast köögis veetnud ja süüa teinud. Tänane (äkk)menüü sisaldas kevadist kanapuljongi-klimbisuppi ja päikselist vaniljepudingit. See on üsna hea, ma leian, et ootamatute kokkamissoovidega kaasneb koheselt selge visioon sellest, m i d a ma tahan. Ja eriti tore on siis, kui kõik minu maitse järgi välja ka kukub. Vahepeal oli mul guljaši- ja leivakreemiisu. Ei hoidnud ennast tagasi ja tegin karmi-vürtsise guljaši ning leivast magusaid imesid.
Mida ma järgmiseks tahaksin..