Olen vist sihilikult lasknud ajal mööda lennata, et mitte liialdatult mustavat ega kriitikast nõretavat muljelärakat siia blogimolbertile sülitada. Tegelikult, asi ei tohiks ju nii hull olla üldsegi. Ega?
Ühesõnaga. Olude ja akadeemiliste autoriteetide sunnil käisin teatris. Käimine käimiseks, selle vastu ei ole mul ju teadagi vähimatki. Ent lavastuse valik oli see, mis veidi esmalt kulmu kergitama pani, veidi hiljem sõnatuks ning viimaks vaimselt läbi võttis. (Kas enesele märkamata ka füüsiliselt?) Kordasin eelmisel teisipäeval oma viimast visiiti Vanemuise väiksesse majja, seekord vaatamaks Rein Paku “Don Juani”. Aga kuna selle näidendi ja lavastuse üle on tulnud ja tuleb mul veel edaspidi pikalt-laialt ning süviti muljetada ja diskuteerida, lubasin endale siin lühidalt teha. Näis, kas õnnestub.
Sellest, et näidend on ‘niru’, sain ma juba peale näidendi teksti lugemist aru. Püüdsin leida midagi, mis aitaks mul näidendit tõlgendada huvitava ja kunstiliselt silmapaistvana, kuid peale mõne (üksiku) killu dialoogidest ei suutnud välja koukida. Needki olid mattunud sügavale verbaalse defekatsiooni sisse. Andeks, kuid mulle tõesti näis nii, et liigset tühja juttu ning autori enda juhuslikke ideepahvakuid ja “püüan-rebida-kildu-stiili’’ oli liiga palju, mis kaotas viimasegi kui (sügavama?)mõtte lihtsalt ära. Ära. Jäi kaootiliselt vahelduv, ülerõhutatult teatraalne või vastupidi banaalne dialoog, juhuslikult vahelduvad seosetud pildid ning seda kõike saatev Rein Paku (näidendi autori ning ühe osatäitja) jumalasarnane juhtiv käsi-vaimsus. Kohati oli see päris hirmutav. Õnneks polnud ta ennast siiski Jumala, vaid Kuradi rolli asetanud (muu libeda osatäitmise kõrval). Juba lateksist kostüüm ja oma tagumiku silitamine mõjus võõritavalt, kui peenelt öelda.
Aga olgu, teema keerles vaid ühe asja ning selle saamise ümber. Lisaks oli tunda tugevat tänapäeva üldistust ning stereotüüpset lähenemist karakteritele; need aga jäid enamjaolt tüübi tasandile. Ka Rein Paku endakehastatud tegelased olid pinnapealsed, stiliseeritud (sealjuures halvasti ning labaselt), staatilised magedaid vaimukusi pilduvad ilmingud.
Siiski ei tahaks ma öelda, et lavastus oli täiesti ebaõnnestunud. Jah, ta oli küll alla igasugust arvestust ja vööd, kuid miks ma juba peale esimest vaatust püsti ei tõusnud ja minema ei kõndinud (peale kohustuse lõpuni vaadata), oli kaastunne. Ott Sepp pearollis üllatas mind suuresti. Ma ootasin kohatut ning halekoomilist osatäitmist, kuid minu jaoks mõjus ta siiski sümpaatsena. Mitte näidendi kontekstis. Ma tundsin talle lihtsalt kaasa, et ta peab oma talendiga (isegi selle rollislepiga, mis tal on) rabelema elu eest, et sellises lavastuses “ellu jääda” ja publikule midagigi pakkuda. Sama kehtis Jüri Lumiste kehastatud Casanova puhul. See tegelane oli isegi stiilne (mitte algtekstis, vaid väljamängituna), väljapeetud, maitsekas vastukaaluna üldisele maitsetusele, irooniliselt teravmeelne. Niisiis vaatasin ma nende tegelaste ennastohverdavat mängu selles loos samal põhjusel, miks näidendi üks netikommija seksis oma vibraatoriga - kaastundest.
Sellise nurga alt oli tükk liigutav, lausa traagiline. Ja nii minul kui kaaskannatajal, kes samuti seda vaatama pidi, oli etenduse lõppedes meel kurb. See oli lihtsalt kurb. Mida meiega seal saalis teha püüti, jäigi arusaamatuks. Piinlikku äratundmist tekitada? Kindlasti ei, see oli ilmselgelt liialt kohatu ja vulgaarne ka keskmise teatrikülastaja jaoks. Tõestada Paku ‘säravat geni(t)aalsust? Ehk küll, ent minu jaoks kadus see koos igasuguse tõsiseltvõetavusega. Meelelahutuse pakkumisest ma ei räägikski.. Sotsiaalne harimine jäi pigem rikkumise tasandile.
Kuid - kes hindavad etendust, mis on sama libe kui vaseliin lateksil, siis see tükk on teile. Oht libastuda ja kukkuda… jumal teab, kuhu (te ei taha teada) on päris suur. Kas just sama suur kui Casanova … Njh. Igatahes. Lemmiktegelasteks olid kolm mustas maani torbikus kuju, kes juhuslikult lavale ilmusid, liftisolemist imiteerisid ja sõnatult lahkusid. Respekt.
Meeleolukas teatrielamus it was.
Teeme nii, et järgmises sissekandes räägin lõbusamas toonis. Nimelt vahepeal - kolmapäeval - asetleidnud kirjanduse ja kultuuriteaduste peoõhtust.
Seniks.. Jah.
“.. nahkpüksid jalga ja siis aknast välja!” (just sellises järjestuses)
2 kommentaari:
Tundub et see on tõesti mage lavastus. Aga paljudele inimestele läheb selline labasus tõesti peale! Kuidas ülejäänd publik reageeris muidu naljadele ja muule?
Indrek
Tõsi. Nad naersid. Paiguti mulle tundus, et ka kohtades, kus poleks pidanud ehk. Tundus, et neil oli lõbus. Üldsegi mitte sunnitult.
Postita kommentaar