Ma olin sel õhtul maailma peale vihane. Sest kõik oli vaid pinnavirvendus ning ainus jumal, keda kummardati, oli pealiskaudsus. Kellelegi ei näinud korda minevat tõsiasi, et alati midagi oodatakse; et on olemas sõnatud kohustused. Ka neilt oodati mingit käitumist. Midagi, mis peideti aga lihtsameelsuse ja sinisilmsuse turvisesse.
Ja ma vihkasin Holden Caulfieldi. Et ta seisis oma mõtetes seal olematu kuristiku serval ja püüdis neid lapsi. Et tema nonkonformistlik mässumeelsus nii ületähtsustatud on ja et siiani ülistatakse seitsmekümnendate kontrakultuuri.
Kuid mida oleksidki nad pidanud tegema? Mida oleksidki nad saanud teha? Ka nende elu on vaid üks juhuse peale elamine.
See maailm seal kuulub neile just nii sama palju kui mulle siin. Just nagu Holdenile tema rukkipõllu-unelm. Ta oleks, tõesti, võinud ju lasta neil kukkuda, et iialgi ei jääks meie õlule küsimusi: miks oli kord selline poiss oma veidrate mõtetega ning mis oleks juhtunud siis, kui ta ühel hetkel enam käsi ette poleks sirutanud. Ent see oleks kohatult julm. Küll mitte tuleviku, vaid mineviku suhtes.
Niisiis olin ma maailma peale vihane, mõistmata, et salvan iseend. Kes üldse on andnud mulle õiguse otsustada korrapära, õige-vale ning kirjanduse üle? Oma lossis võin ju peekreid tõsta, kuid ''Proosit!'' hõikan ikkagi ise. Kuu paistab ikka pilvitul ööl ühtemoodi kõigi peale, koerad hauguvad samuti. Ja mis tähtsust sel ongi, et kusagil üks tänavalatern kahe teise vahel ei põle ning just selle all asuvasse lompi astutakse? Maailm pole süüdi. Tänavalatern on. Aga seda ei tule keegi pärima. Vahest kujutatakse teda lihtsalt ette, et kedagi pimeduses süüdistada.
Jääb üle vaid üks küsimus: kas ebaõnn kannab keeleteaduse nime?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar