Silmalau pilgutus.

Kujutage ette maailma, milles ühel hommikul ärgates ei saa te enam aru, kus te olete, kes on need inimesed teie ümber ning kes olete teie ise. Kõik on justkui sama, mis eelmisel õhtul magama minnes: diivanilaud on endiselt kesk tuba, ajaleht sellel lahti kohast, kus pooleli jäi, kõnnitee lookleb akna alt mööda. Seesama kõnnitee, mida mööda olete kõndinud kümneid kordi. Ent kõik on muutunud. Midagi on teisiti ning erinev. Eemalehoidev. Võõras. Kes on see inimene seal peeglis? Miks on ta nii teisenäoline, ebatäiuslik? Ja ühel hetkel näete tuttavat inimest, seismas keset randa, pilk suunatud merele. Te tunnete seda figuuri, seda hoiakut, iga viimset kui detaili ta juures. Pole kahtlustki, et te tunneksite ta ära kas või pimedas, juhuslikus paigas, mõeldamatul ajal ning une pealt. Vaikselt poeb südamesse mingi soe ja kripeldav tunne – äratundmisrõõm. Varjatud kergendus, et on olemas üks inimene selles tundmatus ja distantseerunud maailmas, kes on kindel. Turvaline, sõltumatu ajast ja ruumist ning usaldusväärne. Te jooksete ta poole, hüüate ta nime tuulde. Jooksete ja värinaga hinges puudutate teda viimaks selja tagant. Tema on teie verstapost, koduvärav, orientiir sünges metsas. Teie mina-peegeldus, vastus piinavatele küsimustele. Ning ta pöördub. Ja ei tunne teid ära. Ta vaatab teile hämmelduses ning arusaamatult otsa ning te mõistate, et ajasite ta kellegagi segamini. See pole tema. Ometi oleksite võinud vanduda .. Kõik viimse pisiasjani oli sama: kehahoiak, tuules lehviv juuksesalk, ülestõstetud mantlikrae.. Näojooned, suu, hääl.. Kuid see pole tema. Maailm pudeneb jälle tükikesteks. Ja te ei tea taas, kes te olete. Ning kuhu kadus teie identiteet? Kuhu kadus selle inimese identiteet, keda arvasite rannas nägevat? Oli teda üldse olemas? Kõik on sama ebatäiuslik nagu silmalau pilgutus. See miski, mis katkestab hinge akna ideaalse vaate sekundiks – selle labase põhjuse pärast, et pesta sarvkesta nagu kojamees tuuleklaasi.

Ilmselgelt on käes oktoober: juba see, et ma Milan Kundera’ t loen, on märk sügisesest meeleolumuutusest. Täiesti põhjendamatu, irratsionaalne melanhoolia. Kas tõesti tuleb jälle see tunne igapäevasest elamisest kui nürist ja sihitust kulgemisest? Ma ei taha seda. Ei tule. Ei lase sel külje alla hiilida. Ei lase sel naha vahele pugeda.
Ma ajan kõik Kundera’ süüks. Sest tema “Identiteet” rääkis sellisest maailmast.

• Kuidas kurvastada kellegi äraoleku üle, kui see keegi on kohal?
• Milline tänamatu saatus asutada nii halvasti valmistatud keha, mille silm ei ole võimeline nägema, kui seda iga kümne-kahekümne sekundi tagant ei pesta! Miks peaksime siis uskuma, et inimene meie ees on vaba, sõltumatu olend, iseenda peremees?
• Millest kinni haarata, kui sisemus on sama tumm kui varem?
• Kas nad ei peaks mööda vaatama neist naeruväärsetest tühiasjadest, mida nad peidavad oma sahtlipõhja?
• Kas pole siis konformism see suur kohtumispaik, kuhu kõik kokku voolab, kus elu on tihedam, tulisem?
• Aga kuhu jääb siis elu ülevus? Kui meie osaks on ainult söömine, sigimine ja tualettpaber, kes me siis oleme?
• Kus on see täpne hetk, mil reaalsus muutus irreaalsuseks, tegelikkus kujutluseks? Kus oli piir? Kus on piir?

(Milan Kundera “Identiteet”)

Oktoober on käes.

Paolo laulab sellest ka.