Neljal päeval nädalas ärkan ja näen akna all asfaldil kirja “с добрым утром, солнышко”. Ja vahel tunduvad päevad sama eriskummalised nagu see tervitus. (Kuigi tegelikult oleneb kummalisus vaatajast.) Ning kui ka mitte sellised, siis mingil moel teisetasandilised. Kusagil teises reaalsuses. Siis taas mõistan, et elan oma alternatiivmullis, mis paikneb tavalise ja keskpärase kohal.
Aeg jookseb. Ja mina olen kaotamas oma mälu. Eredad ja värsked elamused vahelduvad, moonduvad ja segunevad. Kas ma peaksin sellisest mälestuste kadumisest kohkunud olema? Aga mu mälestused uppusid. Uppumine pidavat teatavasti midagi meeldivat olema. Ent kuhu küll.. Millesse? Jah, tõesti. Kui ma vaid teaks.. Jäid nad Kirjanduse Maja raskepärastesse ruumidesse, kadusid Toomkiriku võlvide vahele, hajusid pitsabaari ahjusoojuses või uppusid hoopis mujale, kuhugi rohelisse ja sügavasse …
Eelmine nädal tekitas minus aga deja vu’ sid ja vastakaid tundeid tõeliste kirjandusgeeniuste suhtes. Seda filmi põhjal, mida teiste hulgas raamatukogus vaatamas sai käidud (“Erakpoeet Marko Kompus’’). Kas tõesti geniaalsus on äravahetamiseni sarnane hullumeelsusega. Kas või mingi vormiga sellest. Halekoomiline. See ongi elu.
Tudengipäevade kavas olevatest üritustest sain aja puudusel osa võtta veel vaid kahest. Mõlemal korral Püssirohukeldris. Just nagu aasta tagasi. (Kas tõesti on sellest aasta? Njah.) Siis tundus sinnasattumine ja K. sünnipäevapidamine (palju õnne, sõssu!) mingi tõelise privileegina. Seekordsed tantsuõhtud olid pigem toredaks vaheelamuseks. Üsna hirmutav – inimene harjub kõigega ja võtab asju liialt ruttu iseenesestmõistetavana. Täitmatu hing, vajamas alati midagi uut ja põnevat. Ka see on elu.
Ometigi ei tähenda nüüd, et ma ei oskaks inimestest ja olukordadest rõõmu tunda; vastupidi, ma olen nende üle instinktiivselt õnnelik. Lihtsalt, ma ei pruugi seda õnne niivõrd tähele panna.
Mustkunstnik oli vahva. Mitmeid kordi on saanud rääkida, et oma silm on ikka kuningas, mis sellised silmamoondamised live’s ära märkab, aga tühjagi.. Mõni asi ikka suudab üllatada. Aga mida ma ütlen – rodeo ei ole kaugeltki nii kerge, kui pull esialgu lubab. Voh. (Ei, ma ise selle julgustükiga hakkama ei saanud.)
Mis aga puutub kummastavasse ellu, siis need, keda igapäevasus ja etteaimatavus ära on tüüdanud, võivad lugeda Richard Brautigani “Arbuusisuhkrus” (kes veel, nagu mina, seda lugenud ei olnud..) Tänud soovitamast.
Muide, neljapäevased arbuusid on mustad ja tummad. Nad sobivad ideaalselt nende asjade tegemiseks, millel häält ei ole. Üks mees tegi mustadest tummadest arbuusidest kellasid. Need käisid tiksumata.
Magusat unumist.
(random track: Editors – The Racing Rats)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar