Me vajame Maailma me ümber..

Nii ta on. Ma ei ole osanud siia tükil ajal midagi kirjutada. Mitte, et mul midagi öelda ei oleks. Aga võib-olla ei olegi. Igatahes, nüüd siis, kui möödas on mu elu ..kuidas seda öeldagi.. üks erakordsemaid poolteist nädalat, võin öelda, et sellist suve pole mul varem olnud. Hiiumaa oli ka eelmisel aastal... Aga pff, selleaastase tripiga ei anna seda väga võrrelda. Nojah, ja ma ei mõtle ainult Hiiumaad. Seal oli ülivinge. Kohati. Õhtuti. (evil smile) . Aga ma mõtlen seda, mis peale Hiiumaalt tulekut mind ees ootas. Uus elu? Jah, võib ka nii öelda. Uus vaatenurk ja suhtumine asjadesse küll. Nutsin välja oma senise mina ja elu. I fell in love ... with Rock&Roll. And with Him. Oeh, mind pole keegi veel kunagi nii palju pildistanud. : ) Nice. Ja tänu temale sain ma ka oma inimestehirmust üle. Ta lihtsalt võttis mu käest kinni ja tiris mu tänavale. Kallistas mind bussijaamas ja ütles, et tuleb tagasi. Seda ta teeb.. :)
Aga asi, mis mind see aasta väga ei rõõmusta, on sügis. Ta tuleb liiga ruttu. Niimoodi ei tohi inimesi ehmatada.. kui ärkan hommikul ja vaatan kalendrisse.. 26.!?! See tähendab seda, et peagi on 31. ja siis juba .. ongi mu suvi läbi. Tõsi ta on, et ma algust ei mäleta, aga.. lõppu ka ei tahaks. Seda suve ma ära anda ei tahaks. Aga peab. Elu läheb edasi. Ja kes teab, mida sügisel mulle varuks on. Meie kõigi jaoks.

'Let the clocks be reset and the pendulum held..'

Kunagi

peame me kõik

üle

oma

varju

hüppama .

'Dulce est desipere in loco'

..ehk siis 'hea on unistada õigel ajal'.
Täna siis sünnipäevale. Fake-pidu. Ära arvagi, et ma sind õigel päeval kuu aja pärast meeles ei pea. :D
Üle pika aja viibisin jälle koolimajas. Uuh, liiga ruttu tuled... Kool. :/
Aga varsti on pühapäev. Ja siis tuleb tema. : ) Ja siis saab tore olema.
Ma lähen lõunasöögiks moosiks marju korjama..
Unistusteni*

...

Igal väikesel inimesel on oma väike unistus. Ka mina olen suhteliselt väikest kasvu...




Nikki Sixx - Girl with golden eyes.

'We all fall off the wagon sometimes.'

Jah, ma leidsin omale järjekordse lemmiku, keda terve õhtu jutti kuulata nii kaua, kuni halb hakkab. Tänan soovituse eest. Siin ta on-maispeissi kujul. Kuulake ja vaadake ise. Ja kiinduge teiegi.

(photo by: G.)

Shut your eyes and think of somewhere...

.... See on hea laul. Just hiljuti avastasin selle enda jaoks. Snow Patrol. Viimasel ajal on melomaania eriti tugevasti tunda andnud. Ei teagi, miks. Võib-olla selle pärast, et ma Hiiumaal nii kaua ilma muusikata pidin elama. Muusika on mu eluks vajalik, kas teate. Jah, vahepeal kuulasime Lauraga tema mp3- e ja nädalavahetustel olid diskod ja peod ja möllud, aga ikkagi.. midagi oli puudu. Enne ärasõitu sain isegi laivesitust kuulda(jällegi tänud HN-le) ning ise pilligi mängida.. Sain oma doosi kätte. :) Nüüd on siis jälle hull lugu. Kuulan päevad läbi muusikat. Kui aus olla, siis hetkel on täielik vaikus. See on see vaikus, mida ma vahel vajan.

Lähen kohe raamatut lugema. '2 grammi hämaruseni'. Laura soovitas. Järjekordne noortekas. Ühega sain enne Hiiumaad otsakorrale. Aga see raamat jäigi kapi peale tolmu korjama. Nüüd, peale kuud võiks ta uuesti kätte võtta ja läbigi lugeda.. Jah, noortekas. Diana Leesalu. Mitu korda olen üritanud midagi tõsisemat kätte võtta ja sellesse põhjalikumalt süüvida. Midagi tõsist ja sügavat. Midagi, mis paneks mõtlema ja oleks hariv. Omal moel. Aga kordagi pole seda veel teinud. Ei tea, kas pole mul piisavalt aega, et tõsiste teemade üle juurelda või liiga sügavatesse kirjandusteostesse laskuda. Asi piirdub alati tavaliste juturaamatutega. Mitte, et need mõtlema ei paneks. Panevad küll. Ja ega ma igat roosat noortejuttu ka kätte võta. Mulle meenub, et viimane tõsine raamat oli K. Ristikivi "Rohtaed". See oli kohustuslik, aga hea. Ja kunagi lugesin niisama läbi Hemingway "Cat in the Rain". Aga kuna see oli ammu ja inglise keeles, ei jäänud sisu väga meelde. See selleks..

Jorma siis julges selle täna välja ütleda: kooli tahaks. Ma täiendasin teda: mitte õppimise ja rutiini, vaid seltskonna pärast. Koolikeskkond on lihtsalt teistsugune. Ja huvitav. Kohati. Tänan. Ma juba arvasin, et ma olen ainuke, kes sellele mõtleb. Jorma on tore poiss. Tänan selle sulepea eest, mille sa mulle Tuneesiast tõid. Asjalik kingitus asjalikule inimesele, nagu sa ise ütlesid. :) Jah, ja ära unusta, et me pidime fototripile minema. Varsti. See polegi nii kaugel enam.
Huvitav, kas tead. Ma tean sind ainult ühe õppeaasta, aga mulle tundub, nagu teaksin sind terve elu. Sa vist mõjud inimestele nii. Hästi. :) Aga varsti näeme siis.

Pilt on Georgi tehtud. Ma naeran. Kahtlen, kas ise teangi et mind pildistatakse. Vahet pole, nii tulevadki kõige paremad pildid.

Jäätist tahaks. Heh. Imelik. Olen küll, jah. Ja pealegi avastasin endas uue sõltuvuse. Ammu juba, aga nüüd ütlen välja kah. Ma olen sõltuvuses erilistest ja huvitavatest inimestest. Mul on neid vaja. Eluliselt. Ma ei oskagi arvata, kas see on hea või halb. (Samas, ma kardan endiselt inimesi... oeh). Ma ei saa ikka üle.. See lause kuulub tegelikult Keiule, ja teises kontekstis. Aga ma kasutan seda. Nüüd. Seal, kus tahan.

Olgu, head ööd.

Remontika : )

/aitäh Jaanusele selle sõna eest/
Teema on siis tõesti selline, et ma elan krohvihunniku otsas. No, mitte küll sõna otseses mõttes, vaid piltlikult. Siiski. Aga hea kaifi saab iga päev kätte küll. Kaks viimast päeva on kavas olnun värvilaks, täna.. oi, täna oli eriline päev(nädalalõpp ikkagi) - täna sain mõnusa lakilaksu. Kõlab hästi, eks. Uskuge, kui ma ütlen, et hästi ta ei lõhnanud. Ahjaa, värvida sain ka täna. Aga peale korralikku lakilõhna tundus värv olematu. Niisiis. Olles täiesti tüdinenud igapäevasest 'hõljumisest' ja sihitult ringi tuigerdamisest, ütlesin endale täna, et Deivi, sa pead välja saama. Värske õhu kätte. Kuigi, viimasel ajal, peale Hiiumaalt tulekut (ja isegi juba Hiiumaal olles) olen hakanud inimesi kartma ja väljas eriti ei käi. Ma tean, see on suhteliselt uskumatu, et mina inimesi kardan; mina, kes ma nautisin ajakirjanikutööd, inimestega suhtlemist ja uute tutvuste loomist; mina, kes ei kannatanud pikalt üksindust ja kriipivat vaikust... Ent nii ta on - ma tahan vaikust ja nelja seina enda ümber. Üksindus? Jah, mõnes mõttes ka seda. Et mul oleks aega olla üksi oma mõtetega...
Enivei. Ma läksin jooksma. Välja. Üksi. Oma mõtetega. Ja vihma sadas.. Tubli, eks. Oleks siis veel ilusa ilmaga läinud, aga ei. Samas, mulle meeldis. Kuidas peened piisad näole langevad ja kahisevad puulehtedel pea kohal. Mm. Ja nahale ka väga kasulik. See selleks.. Millal ma viimati jooksmas käisin? Üksinda. Vabatahtlikult. Vahet pole, väga ammu. Aga see oli hea. Vahel mulle meeldib end füüsiliselt täiesti ära kurnata. Lihtsalt hakkasin tundma, et mu füüsiline vorm pole sama, mis ta kunagi oli. Ja enesedistsipliin tahab äratamist. Käest ära läinud... Nüüd on ta tagasi. Ja mis puutub sellesse tänaõhtusse jooksutrenni, siis.. aaah, see oli hea. Ma vist tegelikult juba mainisin seda. Sain ka vaimse doonuse kätte.
Homme peaks rahulikum päev olema. Aga ega remont kuhugi kao. Mingi aeg peab sellega ka valmis jõudma. Jah, loomulikult olen ma abis ja teen viimistlustöid. Mitte, et ma otsast lõpuni ise mökerdaks ja pahteldaks ja trelliga ässaks. Neip. Aga kui vaja, siis ka seda. :D Multifunktsionaalne mina.
Nüüd aga magama. Uni on ka tähtis.
Head ööd ja kauneid unenägusid.