"Need inimesed, kes mul toas laulavad,"

rääkis naaberkorteris elav vana naine mu emale reedel, kui ma koju tulin, "ei lase mul jälle magada". Jah, ikka needsamad, kes mõned kuud tagasi sisse kolisid ja lahkumast keeldusid. Laulavad kirikulaule, sõimlevad, vestlevad, tülitsevad... nagu üks perekond ikka. Ükspäev olid nad jälle hilja õhtul tülitsenud ja kaklema hakanud, pugenud laua alla ja tapelnud seal. Tädike olevat siis öelnud, et ta ei saa niimoodi öösiti magada, hommikul on väsinud ja kurnatud, et toimetagu omi asju hommikul või päeval. Vastuseks andsid nad ainult põhjenduse: "Aga nii me ei taha." Ent kõige hullem selle olukorra juures on see, et nüüd on nad jultunult ka oma karja korterisse kaasa toonud. Lehmad. Ammuvad ja jalutavad toas ringi ning rahulikust unest ei saa enam rääkidagi. Nõnda ta mu emale kurtis. Et mis nende lehmadega nüüd peale hakata, magada tahaks.
 Iseenesest on tädikese mure mõistetav, sest ühe võõra pere ja terve loomakarja mahutamine endaga kahetoalisse hruštšovka-korterisse võib tõesti mõneti problemaatiline olla.

 Täna pani mu ema kappi talvesaapaid ära. Lootus ju on, et kevad tuleb ja ei ole tarvis vähemasti teda siis sügavtalviste karvaste talvesaabastega ära hirmutada. Kapp muidu on kõiksugu jalanõusid täis ja jumal üksi teab, mida kõike sinna paigutatud on. Ühel hetkel ilmus ta uksele: "Näe, mis ma ühe kota seest leidsin," ütles, sõrme otsas rippumas korralik püstol. Raketipüstol. "Hea, et kaheraudne ei olnud".
 Ma tean, kus see ka on. Ei, see ei ole tõesti meie esikukapis...

Üldiselt on elu siin, kodus, alati normaalne ja rahulik. Saab sellest hullumeelsest linnaelust mõneks päevaks nädalas närvegi puhata.

You gotta get up and try and try and try

Mingitel seletamatutel põhjustel on see lugu tulnud, et jääda, nagu näib.

Siikohal aitäh U.-le, muidugi.

Kui minult küsitakse

mida me narratiiviteoorias ka õpime, siis eile oli meil seminar sarimõrtsukatest. Ja massimõrvaritest. Ja kiremõrvadest.

Ja kui minult küsitakse, et kes minust saab, siis selgus järgmine tõsiasi.

What Kind of Serial Killer Would You Be? Your Result: Organized and Mission-Oriented   You're a planner. You'd carefully plot each murder, and carry it out methodically. You'll kill them in one location and move them to another later, and you'll study up your forensic science. The good news is, you're much harder to catch. You'll have a specific reason to kill. You'll target a specific group, like prostitutes or members of a minority, and you'll believe their deaths are justified on the grounds that you're "cleansing" the earth of that particular kind of people. You'll think you're helping society.
Organized and Hedonistic
Organized and Goal-Oriented
Organized Visionary
Disorganized and Mission-Oriented
Disorganized and Hedonistic
Disorganized and Gain-Oriented
Disorganized Visionary
What Kind of Serial Killer Would You Be? Quiz Created on GoToQuiz

Üldiselt läheb hästi.
Kuulame Sixx:A.M.'i ja käime teatris.

Mõned asjad

näivadki liiga head, et tõsi olla.

Mõni aprillinali ei ole nali.
Päike võib küll päeva ajal paista, kuid selge on see, et lund ei kaota miski. Ja hoolimata punase ruudu asukohast kalendris, sajab väljas lund ja öösel näitab termomeeter akna taga -17.
See muidugi on nörritav.
 Kaks nädalat olen ma oma õhtuid täitnud proovidega, suutmata ega jõudmata isegi igapäevase toidukorvi eest hoolt kanda. Hommikul kool ja pärastlõunast hilisõhtuni proovisaal. A. pani mind end tundma kui kodus: tegi õhtuti süüa ja pani pärast proovi karbiga kaasa. Just nagu oleks kodus käinud.

 Ühel hetkel oli märtsilõpp käes. Ühel õhtul mängisin ateljees kitarri ja laulsin U. terviseks, kuniks hommikukuma meid soojast kerast ja naerust lahutas. Siis juba oli 27.märtsi hommik, kui toimus kontrolletendus ja ma otse kostüümist väljapugenuna pidulikku õhtutualetti riietusin ning uueteatriga Pärnu poole sõitsin. Viljandi vahepeatus möödus Statoilis kabanossi nosides, mis lõi ehmatava déjà vu paralleeli paari aasta taguse veebruarilõpuga. Endla teatris olin ma esmakordselt. Teatri aastaauhindade jagamisel niisamuti. Saime auhindu, saime aplausi, saime kokku lüüa, tantsida ja viimastena majast lahkuda, et taas hommikuvalguses Tartusse jõuda ja jalgu puhata.

 Et samal õhtul esikal mängida. Ja pidada maha spontaanne esikapidu. Et mitte lasta jalgadel paraneda ja tantsida veel. Suur neljapäev oli tõesti suur.
 Suur reede oli vaikne ja kodune. Vaikne laupäev aga oli pooleldi koduselt munadevärviline, pooleldi mitte nii vaikne. Õhtuks olin omade keskel Tartus, laval, süda sees puperdamas, sest publiku hulgas oli nii palju tähtsaid inimesi. Ei, kriitikutest ma ei hoolinud. Ma ei muretsenud ka selle pärast, mida minust laval arvatakse. Tahtsin hoopis rollist välja tulla ja publikusse joosta, et kallistada ja tervitada neid, keda pole lubamatult kaua näinud. Kuulsin C. ja K. häält kulisside tagant ja naeratasin. Pidu, mis järgnes, oli suurepärane. Kõik olid seal, kes olema pidid. J&J andsid kontserdi, DJ-puldist tuli retro-kulda ja mind haarati tantsima vanade kallite sõprade poolt vaheldumisi A.-ga, kellega tšaiv oli samuti siiani liiga pikalt viibinud.
 Jah, pilgud ütlesid sel õhtul rohkem kui sõnad ja mul on hea meel, et ma need nii mitmel korral tabasin. Palju oleks ütlemata muidu jäänud. Embused andsid lubadusi.
 Pühapäev tõi pühad V. juures pidulikul õhtusöögil, kus ahjupart ja traditsiooniline sitsiilia magustoit tegid oma töö ning raske oli midagi enamat tahta.
 Pärast nädalaid kestnud intensiivset prooviperioodi on jälle kuidagi tühi tunne ning teadmatus, mida endaga peale hakata. Ei, vale, teadmine on - seda-ja-seda vaja teha, see-ja-see ootab tegemist. Aga ikka ei oska. Olla. Või mis see nüüd ongi.. Ega pidu ja pillerkaar saagi igavesti kesta. Nii võib veel pill pika ilu peale tulla ja.. Kes vana asja meelde...  Kuid see on juba vana jutt.

Täna aga - Zola, seltsi minuga.. 

Kes vana asja meelde tuletab

sel silm peast välja!

Miskipärast möödunud sündmuste valguses meenus see mulle. Suvekool 2010 ja vanasõnade-eri. Kolmapäevast peale vaevas mind veider viirus. Siis ma veel ei teadnud, et see pole viirus. Küll aga teadsin, et praeguse prooviperioodi juures ei saa ma omale haige olemist lubada. Neljapäeval algas kerge palavik. A. tõi mulle oma mee ja üheksavägise tee, apteegikraami ja mõnda aega seda tarbinud, arvasin, et ongi juba parem ja lähebki mööda. Neljapäeva õhtul käisime isegi "Lindmeest" vaatamas. See astus minu jaoks üle teatris elu tõepärasuse ja autobiograafia esitamise lubatavuse piirid, ent muu mind justkui ei häirinudki. Reedel oli proov, nagu ikka, mis lõppes ühise käiguga "Armastusse" kuulama üht läti bändi. Kristin naeratas mu kõrval, ja ma sain täpselt aru, mispärast. Mõtlesin sama.
 Järgmisel hommikul ärgates eirasin ma oma punaseks tõmbunud silma, pidades seda väsimuse või liigse arvutiekraani vahtimise tulemuseks. Peagi ei suutnud ma ilma silmatilkadeta viit minutitki silma kinni hoidmata olla. Õhtuks süvenes valu, paistetus ja punetus. Kuni pool nägu üles tursus ja ma A.-le helistasin. Ta sõidutas mu EMOsse ning sealt edasi viis sõit läbi hilisõhtuse Tartu Silmakliinikusse. Äge bakteriaalne silmapõletik. Hommikul kindlasti tagasi tulla, et arstilt retsept saada. Ma ei teadnud, kuidas ma öö üle elan, sest valu ja ärritus oli kohati talumatu. Tahtsin nutta, aga sedagi ei saanud. Magasin silmad kinniseotult ja suurte raskustega. Pühapäeva hommik algas tumedate päikeseprillide taga kliinikusse sõites ja prille kandsin ma kuni teisipäevani. Kolmapäeval nägin peeglist taas silmavalgeid ja neljapäeval andsid möödunust aimu vaid hallid sõõrid silmade ümber ja hommikune unepuru. Ma jäin elama. 

Paul Éluard

L'amoureuse
Elle est debout sur mes paupières
Et ses cheveux sont dans les miens,
Elle a la forme de mes mains
Elle a la couleur de mes yeux
Elle s'engloutit dans mon ombre
Comme une pierre sur le ciel.

Elle a toujours les yeux ouverts
Et ne me laisse pas dormir
Ses rêves en pleine lumière
Font s'évaporer les soleils,
Me font rire, pleurer et rire,
Parler sans avoir rien à dire.

(P.Éluard)


Naistepäev läheb sujuvalt igal aastal üle ema sünnipäevaks ning kooki saab üle kolme päeva. Või iga päev.

Eilne võrratu päikesepaiste oli kirsiks lõunale A.'ga Itaalia Köögis ning sama võrratule šokolaadikoogile. See naistepäeva rendez-vous oli nii fabuleux, et viimaks ununes ka nördimus selle pihta, et hubane Itaalia Köök vanalinnast pop-modernsesse Mint Lounge'i on kolinud. Kahju on ka sellest, et roosid kauem ei seisa.
 Ootamatult tuli tabamine, et kontsert, mida ma kord kuulamiseks kõrva taha panin, toimus just eile. Pärast proovi niisiis ei olnud kuulama minek küsimus. Üllatusena tuli aga G. saabumine Geni just minu pärast. Igaljuhul oli õhtu vaieldamatult tore, kus lisaks A.'lt ja G.'lt saadud õnnitlustele edastas oma head soovid ka K. Otse Viljandist. Otse lavalt. Otse oma punase sünteka tagant. Otse kahe aasta tagusest ajast. Või kaheksa. Alati on hea teada, et Su ümber on jätkuvalt inimesi, kes hoolivad ning kellest hoolida. Ma usun küll, et mulle kingiti kaunis soolist võrdõigusetust täis päev. 

Elle va interroger de membres de M. Dupuis

Juba viimased paar päeva selles nädalas on kõik jälle loksunud rütmi, kus elu justkui olema peaks. On kool, on töö, on vaba aeg, on aeg iseendale. Elamisväärsetes ja tulemuslikes kogustes. Et koolitöid ei pea tegema öösel ja et tööasju ei pea ajama koolis. Et saab päeval smuutisid mikserdada ja õhtul koju jalutada.
  Eile oli esietendus. Kui me siis saalis istusime ja lõpuks nägime seda teost, mille nimel vähemasti viimased kuu aega intensiivset tööd on saanud teha, siis oli hea tunne. Sest see, mis vastu paistis, meeldis mulle väga (ja mitte professionaalsest huvist või kallutatusest). Istusime ühise pika laua taha ja tänasime üksteist vaheldumisi õnnitlemisega. Teater ja kõik see, mida ma olen eemalt huvitunult uurinud ja imetlenud, oli ühtäkki nii inimlikult lähedal. Nagu päris elu.

 Päevade pikenemine ning ootamatult kätte jõudnud märtsikuu tõid mulle meelde hiliskevaded ja soojad õhtud Tartus. Ühel õhtul loengust koju kõndides märkasin, et polegi pime ja laternad hõõgusid võidu horisondiga. Esimestel ülikooliaastatel valdasid mind sellistel valgetel, suve-eelsetel õhtutel alati tormakad tunded, kus meeldiv ärevus hõljus õhus ja mingi mässumeelne vabadus kutsus tänavaile lonkima ja teatrit tegema. Kevadpäevad ja Öölaulupeod. Nüüd aga kõndisin tundega, et - näe, ilus on, valged õhtud.. kui tore on nende paistel minna, teha midagi head süüa, võtta üks hea raamat ja kuulata mõnda mõnusat plaati. Vestelda igavikulistel teemadel. Või siis täiesti triviaalsetel. Koristada. Kujundada kodu. Kraamida verandat. Kui vaid oleks veranda..  Jooks teed. Meisterdaks dekoratiivesemeid. Õmbleks diivanipatju. Kui vaid oleks diivan..
 Selles osas ei ole valged õhtud muutunud - kevad on ikka võluv ja inspireeriv, kuid mingi tormakus ja uljus on kadunud. Või tõesti - annab see veerandsaja lähenemine tunda?
 S. S. tegi täna prantsuse keeles õõvastava nalja. Miks see mind ikka naerma ajab? Pereliikmed. Ta mõtles pereliikmeid ju!