Kakskümmend üks päeva.

“Meie juured on igas paigas,
kust me kunagi mööda käinud.”

(K. Ristikivi)

Viieteistkümnes detsember. Peagi on neljas advent, nädala pärast jõulud. Alles, just alles algas november. Kuidas ma juba siia jõudsin? Millal aeg omale tiivad sai? Kakskümmend üks päeva on möödunud nagu hetk.
Ometigi on selles omakorda olnud nii palju ilusaid ja erilisi hetkelisi elamusi, justkui ei saakski öelda, et palju vett pole merre voolanud. On ikka. Ja ma heidan endale kohutaval kombel ette, et ma pole neid hetkekesi siia kirja pannud siis, kui nad veel omas ajas ainsad ja värsked olid, et pean nüüd riivama neid vaid põgusalt ning meenutama kõike olnut teenimatult pinnapealselt. Ent mis teha, kui võidujooks aja (või pigem iseenda ja tahtmisega – sest mis muu saab olla “võimatute” asjade peamiseks takistuseks) ning ruumiga röövib mind igal uuel silmapilgul.
Nende kahekümne ühe päeva jooksul, mil ma siia viimati sissekande tegin, olen leidnud ilu ja elamusi. Olen kõndinud vihmas Tallinna vanalinna tänavatel, olen puudutanud esimest lumekirmet Tartu alleedel, olen maalinud pilguga lõpmatust Taaralinna udustesse hommikutesse ning joonistanud hõbesätendavatele plankudele Taaveti tähti härmatanud õhtutel. Olen avanud ukse hilisõhtustele ootamatutele külalistele ning rüübanud nendega südaöist teed, olen hommikul kõndinud üheskoos erilisega kooli, avastades Karlova kauneid tänavaid ja puiesteeristmikke, lõpuni aru saamata, kas oli see haldjas, kes kõndis mu kõrval või inimene. Olen esimest detsembrit tähistanud pööreldes, tantsinud kadunuks oma haiguse ja hoidnud aknalaual valget roosi. Olen võtnud kätte kitarri ja laulnud lossist Taivalkoskis, novembrist ja valgetest jõuludest, olen pühkinud lund oma mantlikraelt, ja hüpanud kõrvale vihmaveeloikudest. Olen käinud teatris muusikalist viirastust vaatamas. Olen söönud torte ja tõstnud klaase. Olen igatsenud inimesi ja pillanud pisaraid nende õlal. Olen kaotanud mineviku ja unustanud tuleviku. Olen olnud hetkes ja igavikus.

“Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.”

Seda ülevaatlikult.
Aga tõsi ta on, et kahel nädalavahetusel olen olnud Tallinnas, esimesel korral Teatriuurijate aastakonverentsil ja teisel T-Teatri sünnipäeva(festival-)peol. See esimene nädalavahetus oli märkimisväärselt eriline, sest mind võeti elama n-ö haldjaperre, kes mulle igakülgselt hämmastava aja nende juures kinkis. Kultuursed jutud õhtusöögilauas ning filosoofilised mõtisklused teetassi taga, päevakajalised küsimused hommikuvõileiba nosides... Ainus, kes puudu oli, oli peretütar ise – tema jäi Tartusse, kuid ta vanalinnatoas olnud romantiline miljöö pakkus mulle samuti soojust ja meeldivat visiiti. Teatrist räägiti ka. Igalpool ja põhjalikult. See oli tore. Sain kokku neiuga Hiiumaalt ja nautisin oma vabadust üksinda uduvihmas vanalinna munakividel enda sammude kaja kuulata.

Teine sõit Tallinnasse ei jätnud mulle nii suurt rahutunnet. Etendused olid vahvad, meie enda oma läks, nagu läks, nalja sai ja paari kadunud kamraadi sai ka üle pika aja näha. Jah, eks torti ja vahuveini, tantsu ja vestlusi inimestega sai ka, aga see kõik jäi seekord kuidagi kaugeks ja tühjaks. Oli öö ja lörtsi sadas ja Sõpruse pst burgeriputkas tuli pool tundi oma õhtust einet oodata. TTÜ Tudengimaja oli mõistmatus kohas ning tallinlased olid hoopis teistsugused inimesed kui Tartu tudengid. Öömajaga ei olnud pretensioone, neiu A. vend oli lahke nii mõnegi inimese enda juurde võtma ja sõbrad lahked hommikul bussijaamagi viima.

Esimesel detsembril oli aga aastapäevaball. Kuus tundi kõige meeleolukamat, meeldivamat ja ilusamat balli. Ja tantsu. Ja kooki. Ja õhtut. Kord aastas võib lubada omale seesugust elegantsi, glamuuri ja galantsust. Seda kõike oli ja jätkus ka poslebalal korp! Ugalas. Selleks hetkeks tuli esimesed kristallkingakesed kontserdisaali trepile juba ära kaotada… et jalga panna midagi mugavamat ning edasi tantsida. Elagu, TÜ!

Vahetult enne teist Tallinna minekut paluti mind esinema ühele erakonna jõulupeole, kus ma taas üle pika aja kitarriga laval olla sain.
Üks jõulupidu toimus aga veel – TÜTi jõulupidu. Paratamatult meenutasin eelmise aasta jõuluõhtut, mis on minu jaoks üks armsamaid ja kenamaid TÜTi pidusid. Kuidas me, turbakott süles, Vanemuise mäest alla kõndisime ning kuidas me Statoilis kuuma kakaod juues talle Petja nimeks panime. (Kui veider, et mõnda aega hiljem sai koti kinkija Petja-nimelise rolli).
Selleaastane pidu oli Pläsku miljonivaatega 13. korrusel ja oli hoopis teistsugune. Kuidagi sügisballilik oma välispidise lihvituse ja šiki kultuursuse, kuid sisemise melanhoolia, dekadentsi ja küünilisusega. Tantsiti, naerdi, söödi, joodi, käidi saunas, jagati pakke, tantsiti, joodi, naerdi, nuteti, tantsiti veel, naerdi jälle. Ah, mingil hetkel ristuvad kõikide nende mõtete jõujooned, mida me oleme mõelnud ning üks asi võimendab teist. Isegi, kui maailm homme ära ei lõpe, on hetki, kui tundub, et asjade väljaütlemine ning tunnete väljaelamine on tähtsad nüüd-ja-kohe. Mõnede inimeste olemasolu on vajalik meie enda olemasoluks. Ehk teisiti: ütle, kes on su sõbrad ja...
Kes ma olen?
Millal aeg omale tiivad sai?

“Iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles.”

Niisiis ees ootavad jõulud, ootab uus eluaasta, uus aasta, uued silmapiirid ja uued uksed, mida avada või sulgeda. Uued mõtted, mida mõelda. Aga neid sünnib ja sureb iga päev.
Nii veider. Ma tõesti ei ole mõelnud sügavamalt selle peale, mis saab aastal 2012. Minu jaoks oli oluline just see poolaasta, justkui elu pärast seda enam edasi ei lähekski mingil muul moel kui vaid faktiliselt. Kas tõesti olen ma juba selle aja lävepakul? Keereldes olen ma siia jõudnud. Peadpööritava kiiruse ning tuikavate taldadega.

Väljas kallab vihma.
Seitsme päeva pärast hakkavad päevad taas valgemaks minema. 

Soundtrack: Amy Macdonald – Poison Prince