Violet Hill.

Võtsin ta endaga ühes, kandsin teda hoolega kaasas ja hoidsin enda lähedal. Aga ikkagi jäi ta pooleli. Vaim oli tugev, aga liha nõrk. Otsustasin, et olenemata sügavast tahtest, käib see mul üle jõu. Pika kaalumise tulemusel otsustasin täna õhtul ette võtta väikese jalutuskäigu ning anda ta ära. Nii ta katki jäigi. Reetsin Thomas Manni, reetsin “Võlumäe”, kuigi kindel plaan oli ta läbi lugeda. Miskipärast on mul aga tunne - ma ei välista võimalust –, et ühel päeval ma võtan ta taas sealt riiulist välja ning jätkan sealt, kus pooleli jäin. Loodame.
Käte vahelt avastasin ma aga Dostojevski “Idioodi”. See pole sugugi üllatav valik, arvestades möödunud sündmusi. Viimaste päevade valguses oli see ainuõige ja õiglane valik.
Lätis oli teatrifestival. Jah, võib-olla on neid palju. Võib-olla on praegugi kusagil Leedus või Poolas või jumal-teab-kus. Aga Lätis me käisime ja Valkas me 4½ päeva olime. Õigemini pendeldasime enamiku ajast Eesti-Läti piiril. Või mistahes piiril. Eks ta üks Piirivöönd oli. Jälle. Tundsin, et kõnnin Valga tänavatel, aasta on 1931, ma olen Asse Jairus ja minu kõrval patseerivad Verner Taklaja, Benno Maran ja Villibald Oona. Raudna jõest ja selle loost me ei räägigi. See lõhn, mis mu juustele nendest veeskäikudest jäi, oli loodetavasti kõike muud kui muda lõhn. Või Lethe. Samas Lethe võis ta vabalt olla..
Mida mul on sellest festivalist rääkida?
Mida ma võiksingi rääkida?
Kõik jutud – ja neid jagus rohkem kui ühte öhe – said räägitud. Ning kusagilt hilisõhtustest diskussioonidest on jäänud mu pähe kajama, et kõik sõnad ja kõik mõtted, mis on kord mõeldud, on juba täide läinud.
Naer. Mulle jäi meelde naer. Kui veider, et naeru oli nii palju. Ma naersin selle festivali jooksul palju. Remarque, tark mees, on kirjutanud (“Aeg antud elada, aeg antud surra”): “Naer on parem kui nutt. Eriti siis, kui neist mõlemast mingit kasu pole”. Kas just kasu ei ole, aga midagi, peale hetke, sellest ei muutu. Vahest ehk mälestused – millistena neid kunagi meenutada, millistena nad end pähe söövitavad. Ja ma ei taha halbu mälestusi.
Seepärast oligi naeru, oli nalju, oli lõõmavaid päevi ja äikesetormi, sooja paduvihma, nostalgiahetki punaste sametkardinatega ruumis, öid täis mõtteid ja sõnu, jalutuskäike, päevi täis teatrikunsti ja seltskonnamänge, päikest, jäätist, soolapähkleid ja juuksesalkudes tantsivat tuult. Oli kollektiivset võidurõõmu, subjektiivset kaotusvalu. Kõike oli. Ilu ja rääma. Sära ja tolmu.
Eks meile taheti korraldada üks sisukas ja huvitav ja üritusi täis festival. Ja eks korraldati ka. Ja eks ta üks veider festival oli. Mitte korralduse poolest, aga me ise hõljusime kusagil oma maailmades ja nende maailmade puutekohad olid oi-oi kui erinevad ja pentsikud. Oli see unes või ilmsi? Üks kell jäi sel festivalil seisma..
Igatahes. Dostojevski. Tema lõpetas selle festivali. Lõpetas selle piiriloleku segaduse. Lõpetas seestraputava katarsisega. Raputas nii, et siiani miski mu mõtteid halvab ja siiani sees kipitab. Mis sest, et ma vähe sel hetkel mõistsin, vähe neist sõnadest aru sain. Aga alati ei olegi tarvis kõike sõnadesse panna, et asjade olemus selgeks saaks. Ja see, mida ma nägin ning see vähene, mis pelgate fraasidega edasi anti, oli liigutav. Poolteist ajaühikut – tundi, kui konkreetne olla – ja viimase vaatuse ajal tundsin klompi enda kurku kerkimas, peas miski karjumas “Ei, ära lõppe veel ära, ei, reaalsust pole vaja, las maagia kestab!”. Aga selge on see, et eesriie kord kukub ja terav aplaus lõikab lummuse pooleks. See, mis oli, ei kordu iial. Teatrivõlud. Ning niiviisi lummatuna ma (ja C. -ainus teine kaasosaline meie trupist) sealt saalist lahkusingi, nägin teisi väljas simmanil tantsimas, hüppamas, rääkimas hoopis muid jutte, täiesti teisi asju ning istusin kõnniteepervele maha. Tahtsin rääkida. Etendusest. Sellest, mis just oli juhtunud. Millestki. Sellest, mida tundsin. Või tundmata jätsin. Ei tahtnud minna mõnda aega teiste juurde, sest teadsin, et nad ei mõistaks mind. Nad ei saaks aru mu Dostojevski-hetkest. Hiljem, jah, ma läksin ja olin ja tantsisin. Viini valssi. Ja cha-cha’t. Ja midagi veel. Aga osa mu mõtteid jäi sellesse Dostojevski-hetke ning on pekselnud seal siiani kui puuris lind.
Ja seepärast ei ole ka üllatav, miks ma täna “Idiooti” kaisutasin, ta koju tõin ja ühes võtan, kaasas kannan ja järgmised kolm nädalat endaga hoian.

Muide etendus oli Rjazani oblasti Skopina Noorteteatri „PREDEL" Fjodor Dostojevski „Krotkaja", režissöör Iļja Deļ.

Mõtlesin pikalt, mis laulu ma siia taustaks panen. Kuigi festivalil kõlas palju Alenderit … Ning kuigi üks neist oleks üsna tabav ja sobiv... Ja kuigi veel..

Aga panen Coldplay – Violet Hill.
Las jääb.