Kommunikatsioon. Berliini müür.

Nüüd on see siis läbi.
Viimaste eksamite hinded on laekunud. Ja kuigi mu põlv valutab, siis üllatuslikult endalegi - olen elus. Põlvevalu põhjuseks võib pidada emba-kumba: kas üleeilset seitsmekilomeetrist tervisejooksu linnast välja ja tagasi või eilset tammsaarelikult ennastsalgavat “heinategu” maal.

Nüüd peaks suvi ametlikult käes olema. Tartuga jätsin teisipäeval nägemiseni, inimestega samuti – vähemasti nendega, keda nägin eksamil ning siin-seal linna peal ja kõigiga, kes olid Liisu sünnipäeval. The usual stuff…Laulsime õhtu varahommikuks, rahvast tiksus iga tunniga üha rohkem juurde. Vestlesin KJM-iga elust (ja vahest kaudselt ka selle võimalikkusest kosmoses?) ning muuhulgas püüdsin teda veenda tõelise armastuse olemasolus, millele ta resoluutselt vastu vaidles. Idealist, nagu ma olen.. Suutsin vist usutav olla. Ma ei teagi, kas ma rääkisin endale vastu või olin ise see, keda püüdsin oma jutuga veenda.

Viimasel ajal olen aeg-ajalt tundnud, et ajan taga tühja tuult, pingutan tulemusetult ja keeldun tunnistamast oma võimetust midagi muuta. Ikka ja jälle olen proovinud lammutada Berliini müüri paljaste käte, hinge ja südamega. Ikka ja jälle.
Aga eks igal aastal tuleb suvi teisiti.

There had been rumors that something might happen to tighten the border of East and West Berlin, but no one was expecting the speed nor the absoluteness of the Wall. /---/
Berliners were shocked when they woke up that morning. What had once been a very fluid border was now rigid.

(The Rise and Fall of the Berlin Wall by Jennifer Rosenberg)

See on soundtrack. Ja sõnum: The Cardigans - Communication