Ta ütles, et siin lõhnab nii naiselikult. Ning et meil on ilus köögimööbel. Samasugune nagu neil, aga ilusam. Ma murdsin toodud šokolaadi tükikesteks ja palusin tal istuda.
Mäletan – täpselt aasta tagasi - , kuidas ma teda esimest korda nägin. Kui KJ meid tuttavaks tegi. Ta ütles – ilmselgelt sain pärast teada, et valetas – , et õpib mehhatroonikat. Järgmisel kohtumisel maailmakirjanduse loengus istus ta minu kõrvale, tegi salvavaid märkusi minu ja ùr L.-i vestlemise kohta, kirjutas mu kaustikusse haiku lehmast ja ütles, et ta ei tule meie ülesastumist Vildesse ilmselt vaatama. Ta oli siis nii ennasttäis ja teravmeelselt üleolev.
Nüüd on ajad teised. Palju vett on vahepeal merre voolanud. Köögikapid on vahetunud ja tunduvad ilusamad. Toad lõhnavad teisiti…
Mingil veidral moel lõhnas tema Lääne-Euroopa, espresso, veini, sarvesaiakeste ja akvarell-kevade järele. Niisiis lasin ma tal rääkida. Kõigest sellest. Sest tema oli selle keskelt tulnud ning tal oli eeliseid, mida mul ei olnud. Ning nõnda ta rääkiski, kuidas Eiffeli torn polnudki nii suur, kui ta oleks arvanud, kuidas seal, selles linnas oli ühel päeval lausa 26 kraadi sooja. Rääkis kohvikutest, kus klient pole kuningas, vaid külaline; keda ei ülistata, vaid keda oodatakse külla. Rääkis 10. rajooni mustast getost ja sellest, kuidas Triumfikaare otsast näeb kõike, mida tarvis. Rääkis veinist, mille sügavpunast tooni meie tassides olnud hibiskusetee vaid kaugelt meenutas. Ja rääkis väikesest (tema sõnutsi) 17.sajandi kunstihõngulisest toakesest, kus nurgas on kraanikauss ja sein ning mille vahel ei mahu end ringi keerama, ning ühest ilusast tüdrukust, kes elab seal lummavat pariisitarielu ja peab blogi.
Just see tüdruk on vesi, mis meist mõlemast läbi voolab..
Vajusin mõtetega vaheldumisi punasesse teesse oma tassis ja päikesepaistesse väljas. Hingega ka.
Ja ma tundsin igatsevat vajadust hingata sisse seda õhku, mis puhub neil unelevatel tänavatel, kus tädikesed jalutavad oma koerakestega ning kogu see romantilis-kunstiline õhustik naaldub su südamele ja mähib su Seine’i pärlendavasse embusse. Ja tundsin igatsust selle ilusa pariisitari järele. Tema ilu- ja headusearmastuse järele. Tema sundimatu spontaansuse ja sära järele.
Ning ma mõtlesin, kui väga on temal praegu vedanud.
Ma armastan öelda sõna Champs-Élysées puhtalt sellepärast, et selle kõla tundub peen ja kultuurne. Ma ise tunnen end seda öeldes peene ja kultuursena. Kuigi see tõeline kultuursus ja peenus jääb minust sama kaugele kui Champs-Élysées Vabaduse puiesteest. Toomemägi on minu Montparnasse ja hetkel ainus viis olla lähedal la Cloiserie des Lilas’le, Picassole, Apolinaire’ile, Cocteau’le, The Théâtre du Vieux-Colombier’le ja kõigele-kõigele sellele boheemlasliku hõnguga kunstielule on sisse ahmata jutustusi ja lugusid, mälestusi ja kunstiajalugu. Ja oodata, millal M. tagasi tuleb..
Ma tahaksin millelegi elada. Jäägitult ja fanaatiliselt. Nagu 1920ndate, 30ndate, isegi 60ndate ja 70ndate tudengikodudes, salongides ja bulvaritel vaieldi, arutleti ja räägiti tunde, õhinal ja vaimustusega - kunstist, teatrist, uutest vooludest, uutest manifestidest, uutest poeemidest, uutest romaanidest, inimestest, kelle geniaalsust märgati avalikkuses siis vaid aimamisi ning kellest pärast nende surma kõneldakse legende. Ma tahaksin lugeda ja olla ja tulihingeliselt elada millegi nimel. Niisamuti. Niisamuti nagu Eero Epneri kirjutatud võrratus monoloogis NO etenduses “The Rise and Fall of Estonia”. Selles, mida Sergo Vares esitab. Jah! Jah! Jah!
Teater. Miks ei võiks see olla teater? Ja kirjandus? Ja kunst?
Sest elu on vahel nii proosaline ja tühine. Sest aega on alati nii vähe. Aga pole hullu. Kuniks on päikest ja šokolaadi ja teatrit.. ja inimesi, kellega neid jagada. Inimesi, kes oskavad vaimustuda, julgevad vaielda, rääkida, näha.. seniks on lootust. Seniks on Emajõgi meie Seine või Doonau või Neeva. Seniks on Tartu meie Montmartre ja TÜT meie Hôtel de Bourgogne ning Suudlevad Tudengid meie Café des 2 Moulins. (Kuniks on “Amelie").
La musique du moment :
9 kommentaari:
Sa vana!
Inimene, kes pole sel imelisel maal (siinkirjutaja lemmikul) kordagi käinud, paneb maha nii asjatundliku postituse! See kirg ja tundmus õhkub sinust nii veidralt realistlikul ja õigel moel. Kuidas oled sa seda küll tabanud?
Merveilleux!
Wanna-be-eestlane-välja-kukub-prantslane C.
P.S. Imelist postitust risustab mingi rõve inglise artikkel the viimses reas. (Selle hävitamisega ongi keeleliselt korras.)
Merci, C. Vaata, asi ongi selles, et tähtis pole ainult vaadata, tähtis on näha; mitte kuulata, vaid kuulda;mitte teada, vaid mõista; mitte oma käega katsuda, vaid tunda. : ) Südamega.
Ja eks ma ole omajagu midagi õppinud tundma ka oma üürikeses elus.
(nii, võtsin kogu oma elu moto nüüd ühte kommentaari kokku)
Tänan Su prantslasliku tähelepanu eest.
D.
P.S. Ja miks mitte võtta Su soovitust kuulda ;)
Ja siis tuleb keegi ja ütleb, et "sa oled hale Wanna-be, ei tea midagi Prantsusmaast, kunstist, teatrist ega kirjandusest; et prantslannal on suures Pariisis tegelikult haisev ja ahistav elada, tal on raha-, töö- ja suhtemured ning kui mõni auto pole selle jutu jooksul teda veel Seine-i ääres läbimärjaks pritsind, siis vähemalt tuvi on talle pähe sittunud küll."
Ja siis lööb su usk ja vaimustus kõikuma, tundub nagu oleks sellel inimesel õigus ning sa oledki peotäis kosmosetolmu.
Kui sa selle jutu peale haarad jäätisekausi ja hakkad telekast nuuksudes "Sõpru" vahtima, oligi tal ilmselt õigus...
...Aga kui sinine pill on juba neelatud, siis enam need jutud ei kõiguta, sest "Tartust läheb vaimutee üle Emajõe lõpmatusse ja on sellega kokkusaamiskoht universumiga." (Madis Kõiv)
:)
P.S
Tegelikult mul ei ole otseselt jäätise ja sõprade vastu midagi
Väga hea, et ei ole. Sest neid tarbin ma üsna edukalt ka praegu. Ilma nuuksumiseta. : )
Ja eks inimesi ole erisuguseid, kindlasti ka tollest nimetatud mastist, kuid minu usk seisneb selles, mida ma tunnen rohkem kui harvadel kõhklushetkedel, ja inimestes, keda ma kohtan rohkem kui paadunud küünikuid.
(Ning ma väga loodan, et M.-il ei ole tegelikult haisev ega ahistav elada.. )
Ehk ikka pole sinine pill. Sest elu on nii või naa ambivalentne: oluline on aktepteerida selle erinevaid tahke.
Ja kui juba valikuvõimalus on, siis miks mitte valida parimat, mida näha : )
Sõpru ja jäätist!
D.
mhmh, mul oligi mõttes mingisugune oma hüpoteetiline mudel-prantslanna, kelle romantilist elu oleks hea idealiseerida.
Spontaansus ja läbimõtlematus on mu kommentaaride alalised saatjad :)
enivei,
päikest!
Linnud situvad kõikjal. Pariisi tunne on ainult Pariisis. Kõik ei peagi tahtma üht ja sama asja uskuda.
Deivike, see rõve inglise the, sa ei kustuta seda?
Paksu ja vedelat soovides,
C.
Oo, oui-oui. Ma jätsin selle kahe silma vahele. Pardon.
Aga päikese, paksu ja vedela võtan vastu :)
(ja kui pakutakse, prantsuse tuvis*ita ka.. Aga ainult Pariisis)
Tervisi Ida-Euroopa pealinnast
D.
Kindlasti on ka Par(ad)iisis rutiin ja igapäevaelu, nii nagu Emajõe Ateenas on igapäeva ja Paradiisi, ikka läbisegi.
Ja mõned paradiisid peavadki vaid unistusteks jääma, sest millest meil oleks unistada siis kui teame kindlalt, et igas paradiisis tõesti vahel ka pilvine ja sajune on ...
Aga kuniks ise pole mujal seda igapäevaelu kogenud, igatsen ikka ...
üks K.
Ja nii ta on. Selle koha pealt on mulle alati meeldinud need värsiread:
Kui ilmas poleks inetust
kes ilu hinnata siis teaks
ning taeva puhast sinetust
ei keegi eriliseks peaks
Kui ilmas puuduksid kõik vead
ei paistaks õigus silmagi
Kui poleks halba ega head
ei oleks ehk maailmagi...
Postita kommentaar