Midagi on teisiti. Midagi on muutunud. Nähtavasti olen ärganud letargilisest talveunest, kuigi ometigi enda teada olen elanud neil talvekuudel üsna tavapärast ja enam-vähem (enese)teadlikku elu. (Mis tuletab mulle meelde, et eelmisel aastal oli talveunne soikumine ikka vist väga ränk, sest mälestused justkui algavad alles kevadest. Kõik, mis oli enne seda, on ähmane ja külm udu.) Sellest suurest ja teadmata muutusest annab märku kas või see, et eikusagilt on välja hüpanud taltsutamatu soov minu kolme lemmiku järele: teatrit, päikest ja šokolaadi! Suvel asendavad neid raamatud ja jäätis (päike jääb!), kuid suveni on veel hulk jagu aega. Käes on mu armastatuim aastaaeg. Kevad Tartus on minu arust eriliselt ilus. Mulle meeldib linnakevad. Suvi siia kuigi ei sobi, aga kevad küll. Õhk majade kohal on klaasjam, taevas kirkam ja kõrgem, päikesevalgus voogab piki tänavaid ja silitab Raekoja munakive. Õhtud on valged ja soojad. Inimesed on teistsugused. Alabastrist. Mõtted on teistsugused. Portselankerged. Ja hing on kuidagi meeldivalt rahutu ja igatsev. Tulvil magnooliate lõhna. Ma ei ole neid kunagi nuusutada saanud, aga ma olen kindel, et kevad südames on just magnooliahõnguline.
Niisiis, et veidigi leevendust tuua rinnus põlevaile soovidele, käisin üle (lubamatult, häbematult) pika aja teatris. Sadamateatris etendus eelviimast korda “Maetud laps”, mida olin lubanud endale vaatama minna juba eelmisel kevadel. Parem hilja, kui..
Arvamused-kuuldused nimetatud lavateose kohta olid vastakad. M. mainis kord, et sai veidra teatrielamuse osaliseks, mõned teised jälle, et tegu olevat halva kogemusega. Oma süda on kuningas ning nüüd võin julgelt ülevaate anda. Subjektiivse, loomulikult, kuid vähemasti ausa.
Päris siiralt – lugu kummastas mind juba esimesest pildist peale. Või pani ehmatama. Nimelt see, kuidas Aivar Tommingas pärast pikka pimedust tulede süttides ühtäkki publiku ees laval diivanil kössitas. See ehmatus ei lasknud minust edasise kahe ja poole tunni jooksul enam lahti ning terve loo ajal jäi minu jaoks keegi või miski ikka sinna armetu diivani peale muserdatult ja räbaldunult kössitama. Nii metafoorselt.
Sam Shepardi 1979. a Pulitzeri preemiaga pärjatud draama oli tõesti sünge pilguheit Kesk-Ameerika perekonnafarmi, kuid mitte ainult. Väga naturalistlikus võtmes lavastatud ja äärmise elutruudusega kujutatud etenduses ei tulnud minu arust välja seda 
põlisameerikalikkust, seda rahvuslikku puritaanlikku ängi. Läbi kumas hoopis mingi üldhumanistlik elusaatus – universaalne ja ajatu. Nii, et võis kergesti mõelda end tollesse olustikku ja tegevustikku sisse, kartmata etnoloogilist või ajaloolist võõristust. Ja see ei ole tingimata halb, vaid mõjub põhjamaise publiku jaoks pigem vastupidiselt, empaatiliselt.
Siinkohal tuleks kiita usutavat näitlejatööd. Minu arust. Aivar Tommingas ei valmistanud taaskord pettumust, vaid mõjus oma turtsaka ja küünilise kibestunud Dodge’i rollis kui iseenda loomulikus nahas. Eriti suurt väljakutset ning näitlejatehnikat nõudev roll oli Margus Jaanovitsil – poolidioodist lapsemeelne Tilden. Ja tõepoolest, üksikud imeväikesed libastumised (mis võisid olla ka lavastajapoolsed suunised) ei varjutanud minu usku hästi välja mängitud tegelaskujust.
Kui tuua välja nõrgemad näitlejatööd, siis miskipärast jäid häirima Maarja Mitti ning Raivo Adlase lavalolemised. Adlas mõjus oma kohtluse-aktsendiga isegi vastuvõetavalt, mingil määral, aga ma ei oskagi öelda, mis mind Mitti juures häirima jäi. Sest ta ise oli just selline, nagu lugu vajaks, kuid kuidagi ülepakutult naiivne või reaktiivne oli see tema olek.
Seda enam ei sobinud sinna patta võltspateetilised monoloogid. Sellisesse, tugevalt realistlikkusse ja detailideni naturalistlikkusse lavastusse ei sobiks nad nii või naa. Ja see vast olekski miinus, mida esile tuua. Ning otseloomulikult püüe välistada liigne sümbolistlikkus. Et lõpu õõvastavat traagikat rõhutada, oli kogu tagasihoitud pateetilisus ning teatraalsus surutud lõppu võimalikult realistlikku vormi, kuid seda enam mõjus stseen surnud imiku skeletti koju kandvast Tildenist ning seejärel kahkjas eluõhtuvalguses seda aknal süles hoidvast Halist lootusetult võika ja ebaloomulikuna. Taustal kõlamas “Hallelujah”.
Kuid pentsikumaks tegi loo tõlgendamise just see, et tegelikult mängiti piiri peal. Koomika vast isegi domineeris, kui välja arvata lõpp ning julmad ja elu madalat armetust rõhutavad ootamatud kontrast-stseenid. Kogu see iroonia, mille võtmes ärakulunud ja –kantud igapäevaelu kujutati, oli üsnagi mahlakas ja teravmeelne, seega ei saa väita, et tegu oleks läbinisti õudse või traagilise looga. Halekoomika oleks pigem õigem kategoriseering.
Pärast selle etenduse nägemist ei osanudki ma õieti seisukohta võtta. Kuid kui arvestada, et – jah! – ma läheksin seda teist korda vaatama.. teoreetiliselt… siis ilmselt on tegu ikkagi õnnestunud lavastuse ja valikuga. Ega ilmaasjata kutsutud Mladen Kiselovi Linnateatrisse Virginia Woolfi lavastama… Midagi ta sees oma nihkes looga vinti keeras, järelikult töötab.
Ah, oleks nüüd päikest ja šokolaadi, hakkaks natukenegi kergem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar