Ja kui ta ka seda ei ole, siis on ta hoopis sümfooniline. Just selline.
Siis panevad inimesed käe õlale või kallistavad vaikides, siis mängitakse kusagil Karlovas selle lauluga kitarril sõrmed katki, siis näevad kellegi silmad hilisöisel tänaval astumas pisarais tüdrukut just selle loo saatel, siis räägitakse Raekoja-korteris elust ja dekadentsi-ajastust, siis kaotatakse piir päris elul ning elul mustas kastis plüüškardinate vahel, siis nähakse väljas päikest ning kevadet, siis hakitakse Ujula tänaval salatit, siis grillitakse ilma grillahjuta, ning siis kostab taaskord seesama laul terrassilt alla Emajõele. Siis lõikab üks tüdruk teisel pikkadest blondidest juustest salke põrandale ning must-valgele Monroe’ kleidi sabale. Siis mõeldakse päevale, kui päike sulatab viimase lume terrassipõrandalt ning kõik, mis siiani on tundunud raske, leiab lahenduse.
Siis on elu veel küsitavam. Kas me olemegi päriselt olemas või on see vaid uni? Mis on teiselpool avatud silmalauge?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar