Ööbikud, kyogen ja pangarööv.

Nädalad on omale tiivad kasvatanud. Või tundub see mulle vaid isiklikult nii. Eks ta üks paras metsik tormamine on olnud. Vaata, kuidas ajalind lendab!

Kuid vahel laskub ta maa peale, sirutab oma tiivad laiali ja laseb end imetleda ja jälgida täies ilus.
Näiteks mõnel hilisõhtul, kui etendus on lõppenud, kui äsja sadanud vihmast auravatel tänavatel on kuulda ööbikulaulu, kui film on läbi, kui niiske vihmavarju käepidemelt on hajunud seda hoidnud käte soojus, kui magus rammestus juhatab koduteed…

Nii möödus eelmine nädal. Oli esietendus. Lausa kaks. Ja oli esikapidu. Oli kitarr, olid inimesed, olid laulud, olid .. Jah, öös oli asju. Oli laul tänaval koju kõndides. Oli tunne. Millestki kõrgemast. Millestki kergest. Kes seda enam teab..
Ja reedel oli taas etendus. Meie oma salarituaal Tampere majas - jaapani satiir. Valitutele. Ja peale seda oli Kaubamaja, mille kärsitud inimesed sulgeda tahtsid ning mistõttu järgnes arutelu vihma käes.. See sai lahendatud. Oli Ristiisa. Oli kuum šokolaad ja pannkoogid kohviga. Või noh, kuidas kellelgi. Oli vestlus elust ja surmast, saatusest, tahtest ja naljakatest juhtumistest esimestes ametikatsetustes.
Ja oli “Pangarööv”. Välikino siis. Mis lähema uurimise peale osutus vihma tõttu olevat linnaraamatukogu siseruumidesse tõstetud. Et see vihm siis ka.. Ta jäi ju lõpuks üle. Aga pargis laulis rõõmsasti Chalice, pole hullu. Jagus rahvast parkigi (need, kes filmiotsingutel edasi ei viitsinud jälgi ajada.) KJ oli tubli ja asjalik ja aitas ekraani püsti panna. Ilmselt oli ta ainuke noormees seal (peale kinobussi-kuti). Hmm. Aga sai filmike vaadatud ja tuleb tõdeda, et polegi midagi väga halba öelda. Eesti filmid tuleb ikka ära näha, eriti veel siis, kui tuttavad ja stuudiokaaslased seal tegevad on. Hästi. Kõik oli hästi.

Ja nüüd lendab ta jälle ringi. Mitmendat ringi juba.
Päike! Päike on väljas. Ja lausa suvine lämbus. Nii vahva, nii vahva, et saab käia lühikeste varrukate, seeliku ja kingadega. Oeh.

Täna oli viimane geneetika. Jah, edasipidi magan hommikuti ja ei lase end oma pideval hirmul sissemagamise ees öösel kell 4 üles ajada, et pakkima hakata või kell 2.15, et kooli minna. Need ajad jäävad vast seljataha.
Tänane päev keeras vindi sisse juba varahommikust alates. No, pisidetailid pisidetailideks. Aga .. ma näiteks läksin ja ostsin omale panni. Jah, uue panni. See pole minu jaoks lihtsalt suvaline sisseost ja šoppamaskäik. Minu jaoks on see sümboolne. See on nagu millegi uue algus. Minu pann. Nagu esimene kevadeliblikas. Nagu esimene koolipäev. Nagu esimene suudlus. Esimene pääsuke. Midagi erilist.
Sain Novaluxi sünnipäeva ja oma suure ostu puhul tasuta mullitaja kaasa.

Jah, see on täiesti normaalne, et ma tatsan Turu tänaval kesklinna suunas ja puhun päikese poole mulle. Juuksed soojast suvetuulest sassis, jaki varrukad üles keeratud (hiljem loobusin tast üldse), kaelarätt risti-rästi üle õla. Puhun mulle.

Vot nii lill ongi.

Ja varsti-varsti pannkoogipidu. Mul on juba mitmendat päeva pannkoogipäev. See ei ole niisama, et teed pannkooke ja ongi pannkoogipäev. Selleks peab eriline tunne olema. Just selline, kui tõused hommikul õige jalaga voodist ja juba ärganuna on kuidagi hea tuju. Või siis, kui jääd vahel mõnda lindu vaatama või kuulama kusagilt pargist või aiast või vanalinnatänavalt kostvat kitarrimängu või lihtsalt unistama. Ja kusagil sees istub pisike hea tunne. Selline on pannkoogipäev.

Lähen ja puhun mulle selle auks.

Täielik zen.

Soundtrack: Johnny Cash – Ring of Fire