Kuidas mu laul jäi laulmata..

Midway on our life's journey,
I found myself in dark woods,
the right road lost.

To tell about those woods is hard—
so tangled and rough and savage
that thinking of it now, I feel the old fear stirring:

death is hardly more bitter.

Ongi otsustatud. Elu on jälle hulga selgem. Eilne päev oli ilus, päike säras suvisemalt ning peale perioodi, mil ma ühel hetkel enam ei mõistnud, mispidi maakera ringi käib, mõjus säärane kirgas staatika kuidagi rahustavalt, turvaliselt, kindlalt. Kaks ja pool tundi varahommikust sõitu. Külma rahu ja sooja südamega. Jah, haige hääle ja murtud unistustega. Juba ette teadnuna. Ent selle võrra õnnelikumana. Sest teadmatus oleks hullem. Jalutuskäik vanalinnas tornide ja võlvide ja käikude all. Kaasavõetud pirukas, Aura tikrivesi ja paratsetamool mingi vanalinna juhupoe ees, Xymelin ja päikesevann Toomkiriku ees ning uued tutvused Lavakunstikooli ukse ees ja taga. Seejärel armetu üritus teha midagi oma häälega, naeratus H. Toompere fotokaamerasse, kitarr selga ja rõõmsalt välja. "Which way is the railway station? We don't want to go that way. We want to go to the opposite way. Yes, I know where the railway station is. But we want to know where we are. Now, where is the railway station. We don't want to go there!!". Naer juhmide turistide üle, kes meie käest arusaamatuid küsimusi pärima tulid. Paar tundi juttu ja mate ühes vanalinna kohvikus ning kaks-pool tundi unist-päikselist tagasisõitu. Õhtul kontrolletendus. Vaikivad pilgud. Paljud ütlemata jäänud sõnad...

Ma imestasin oma ükskõiksuse üle. Ma imestasin selle üle, kui kergesti ma seda võtsin. Veel aasta tagasi oleksin tõesti Paksust Margaretast alla hüpanud. Nüüd? Nüüd.. jah, ilmselt murdus miski minus juba Viljandis. Murdus ära. Ja nüüd ei suuda ma isegi kurb olla. Ilmselt on mul eitusfaas ja paari nädala pärast kuivatan patju. Või kas ikka? Ehk usaldan taaskord neid ettekirjutatud õigeid valikuid. Ma siiralt tahaks nüüd loota, et need on olemas...

Õhtul on kyogen'ide esikas.
Näete siis. Meie elu läheb edasi.

Soundtrack: lugu, mida üks tänavamuusik juhtus vanalinnas tänavanurgal mängima. Võtsin selle loo endaga kaasa. Creedence Clearwater Revival - Have You Ever Seen The Rain?