Hea on vahel tõdeda, et suudan veel millegagi üllatada. Näiteks, et kogu mu elu ei möödugi näoli raamatukaante vahele kadununa. Siinkohal võiks öelda: küll mulle meeldivad sünnipäevad!
Omapoolse panuse sünnipäevapeo meeleolukaks kulgemiseks andsin nimelt neljapäeval. Ja hällilapseks oli/on (endiselt) meie kõigi armastatud Alma Mater Tartuensis. 90 pole mingi naljaasi, seepärast ei tahtnud ka tudengilauliku esitlust ning tantsuõhtut niisama tuulde lasta. Eriti kui see veel kõigile osalistele prii oli.
Niisiis hõikasin teate välja ning panin isegi senise nii truu seltsilise jahmuma: mina ja sihuke ootamatu soov välja minna (?!)Tegelikult oli imestuse põhjus hoopis selles, et mu neljapäevane plaan ei piirdunud vaid Justamendiga TÜ spordisaalis. Kus sa sellega.. me jõudsime veel CT-sse Rolf Juniorit kuulama ning teises stiilis tantsu praktiseerima. Innovaatilisuse eest tantsutehnika loomises plusspunktid meile, aitäh.
Kõik oli väga kena. Kuni hetkeni, mil kell näitas juba hea paar tundi uut päeva. Ning ma avastasin, et osa minust otsustas jalga lasta. Hääl. Kõigi eelduste kohaselt ei suutnud ta Rolfist lahkuda ja jäi peale meid veel klubisse lae alla hängima. Hommikuks muidugi tuli koju, kus tal pääsu. Aga tema selline isepäine põige tõi meie kavva uue nüansi: hüppe Statoili teel kodu poole ning kuuma kakao (koos eksperimentaalsete joomisvõtetega. Siiski – kaanega s a a b juua.) Nautisin oma maskuliinset akustikat ja kirusin vanadust: et need jalad ka nii kergesti väsivad ja - mis see olgu - , et kontsadega kilomeetreid kõndida ei saa?! Mis ajast?
Vot selline õhtu siis. Loomulikult hakkasin järgmise päeva hommikul õppima. Keeleteadust. Jah, seda, mis kannab ebaõnne nime.
Ent sünnipäev pole veel läbi. Homme kaotatakse Vanemuise trepile ära nii mõnedki kingakesed. Ja ma kavatsen olla üks osalistest. Seda küll ei tea, mis saab peale kesköiseid kellalööke, kuid üks on kindel – ball.
Ja siinkohal tuletaksin nüüd meelde, et kaks nädalat on läbi. Lubadus on täidetud – lund ei ole ikka veel. Aga suvi võiks nüüd juba tagasi lõunamaale lennata. Esimene advent jäi eilsega selja taha. Mudase ja vihmasena. Soojaga 7 kraadi.
Meenutame: eelmisel aastal möllas sel ajal ringi lumetorm. Ega aastad ole vennad…
Ahjaa. See lõik ei lähe just kuigi palju teemasse, aga tahtsin ikkagi ära märkida filmi, mida mul rõõm näha oli - (500) Days of Summer. Oli tõesti hea film! Tõesti. Ja nagu ma kuulsin, oli see lausa PÖFFi avafilm. Kel veel võimalus – jookske!
Meeleolumuusika: Take That – Up All Night
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar