- FF - ehk kuidas Deivi pealinnas käis.

Tallinna bussijaam.
''No, Laur, kuhu me järgmine nädalavahetus sõidame?''
''Hm, ei teagi. Aga läheks kuhugi.''
Tablool seinal on punase helendava kirjaga bussi väljumise aeg marsruudil Tallinn-Vilnius.
''Läheks Vilniusesse. Lihtsalt niisama.''
''Jeps. Oleks raha ka, siis läheks.''
''Mhmh, seda küll. Aga davai, võtame viimased säästud välja, siis Hiiumaal teenime tagasi.''
''Nujh.''

Ma ei tea, kust meie hullumeelsed ja väga ootamatud ideed tulevad. Aga sellele dialoogile eelnevat 23 h mäletan ma veel kaua ja suurima heameelega. See juhtus nädal aega tagasi, 4. / 5. juulil.. Ei, me siiski ei läinud eile Vilniusesse.. Plaanisime ikka ühe nädalavahetuse kenasti kodus ka püsida ja ühe laupäeva ka Mustvees veeta ilma, et jälle kotte pakiksime ja pikki bussireise naudiksime. Lubasime korraks kodus ka puhata, et siis nüüdseks peale järgmist pühapäeva jälle kuhugi Eestimaa otsa põrutada ja seal mõne nädala veeta. ( Te loomulikult saate aru, et idee Vilniusesse sõita oli täielik jama - lihtsalt antud olukorras irooniline nali. )

See sai alguse kunagi juunis, kui Laura mulle ühe lingi saatis. Tema oli omakorda ise selle lingi kellegi vahendusel saanud ja nüüd saatis selle mulle, et ma ka ennast asjadega kurssi viiksin. Saate kõigest aru, eksole. Jälgite? No, igatahes, praegu ei ole oluline. Seda ei peagi aru saama. Möödus mingi aeg. Kätte jõudis 2.juuli õhtu. Ja mulle meenus selle lingi alt avaneva saidi sisu ( vot nüüd võiks juba tähele panna) : 4. juuli. Tallinna laululava. Õllesummer. Peaesineja Franz Ferdinand. Holy cow!!!! Kolm aastat tagasi pidi FF samuti Eestisse esinema tulema. Ma olin neisse( loe: eelkõike ikkagi nende muusikasse ja lavaimidžisse) just värskelt armunud peale mingit MTV muusikaauhinnagalat ja pidin peaaegu rabanduse saama. Jah, Franz pidi saabuma Eestimaa pinnale. Ma ei oleks osanud sellest undki näha. Ei, see tundus naiivse absurdina loota neid kunagi oma silmaga näha. Ent kõigepealt valasin kibedaid pubekapisaraid ja seda isegi kaks korda, sest esiteks pidid poisid üles astuma klubis Hollywood, kuhu sissepääs oli alates 18. eluaastast; mina aga olin julmalt alaealine ning Tallinn jäi võimatult kättesaamatuks. Ma olin murtud. Minu iidolid tulid koju kätte, aga väike Eesti osutus ängistavalt suureks ja saatus ebaõiglaseks.( enam ma Saatuse otsustes ei kahtle.Iialgi.) Ja siis teiseks.. FF-i kontsert jäi sootuks ära. Jäi ära, sest nad pidid minema New Yorki oma singlit salvestama. Pressile kinnitasid nad, et on isegi Balti tuuri ära jätmise üle kurvad. Sisimas ma rõõmustasin, sest see tundus mulle omamoodi valusa kuid ka mõjuva lohutusena. Ent tagasi aastasse 2008. Nüüd olid nad taas tulemas. Ja kuidas on see võimalik, et NÜÜD ma nad vaatamata/kuulamata jätan. Lugesin seda kuulutust ja tundsin end jälle paanitseva teismelisena( ausõna, ma vist peaaegu kiljusin selle uudise peale).
Samal õhtul kirjutasin (peale pisikest nõupidamist empsiga) Laurale MSN-i.
''Jou. Franzule lähme?'' ( Aega oli ~42 h.) ''Ma uurisin juba bussiaegade kohta järgi. Ainuke asi on ööbimine : S ''

Põhimõtteliselt, jättes kogu meie igava ja mitteolulise vestluse ja detailid a la mis?kes?kus?kellega?millal?mis kell?milline salat? - teemal välja, võin öelda, et esialgsed plaanid ja ideed jäid teostamata, kuid asendusid tagantjärele veel parematega. Õnneks on ju Karin olemas ; )))
Reede hommikul ( 04.06 kell 11.00) olime Lauraga bussijaamas, mõlemil jälle kompsud pakitud ja see armastav totakas naeratus suul ( ''Jeeeeee.. Fraaaanz!!! ''). Kell 12.15 olime Tartus. Sealt edasi kulges meie trip 12.30-se bussiga Tallinna suunas ( jah, meil oli kogu graafik ja kõik peaaegu viimase pisiasjani paika pandud ja läbimõeldud.). Kell 15.00, olnud läbinud taaskord ühe Eesti oludes pika ja tüütava bussisõidu, maandusime Tallinna bussijaamas, kus meid juba oodati. (Peale Poolat ei tundu vist ükski bussisõit ehmatavapanevalt pikk ja tüütu, siiski.Me leidsime hetkeks, et elamegi põhimõtteliselt bussis juba.) Meid võeti kenasti vastu ja kolmekesi suundusime juba meie võõrustaja juurde. Jaa. ma mäletan küll müüja nägu kioskist, kui ma ostsin nii endale kui Laurale 12 linnaliini piletit.( See oli umbes nagu ''K ak s -t e i s t ??!'' .. Justjust. 12. Meil oli kõik välja arvestatud juba. )Korter oli vaba. See tähendab, kõik ülejäänud seltskond oli õnneks koju sõitnud ja seal olime vaid meie kolm. Kõigepealt saime mehise kõhutäie,mis meile valmistatud oli. ( Aitäh Sulle, et meile kanapraadi ja riisi ja tomati-kurgi salatit ja teed ja hommikul pannkooke tegid : * ) Seejärel tegime kerge ekskursiooni lähedal asuvasse Selverisse. Meie võõrustaja varustas meid hilisõhtuks ja hommikuks. JAH, ta ütles, et võib varem üles tõusta ja meile pannkooke teha..ning ostis mune. Avv. Neid ta tegigi. Äratus oli kell 06.00 ja ma ärkasin heli peale, kui ta mune vahustas.
Tagasi reede juurde. Oli erakordselt ja ootamatult palav päev. Seega, mu kaasavõetud jope ja teksajakk olid põhjendamatud. Sain neid terve päeva kaasas kanda ja siis loobusin ning vähemasti jope panin koos Laura asjadega pakihoidu. Oliver, kes meiega koos kaasa tuli, oli ettenägelikum ja oli kaasa võtnud vaid sviitri.
Ühistransport sellisel ülikuumal päeval osutus loomalikult põnevaks elamuseks. Üleni higised onud-tädid. Karvaste rindade ja suurte kõhtudega - nad kõik nühkisid igast küljest nii nagu said. ma sättisin end Oliveri varju, et ei peaks kellegi rämedat Saku lihast oma seljas tundma. Laural seevastu ei vedanud, tema sai ühe ülepea kammitud mustade juustega Tallinna venelase hõõrumisobjektiks.
Anyway. Lauluväljaku peatuse juures valgus buss ( nagu ette võis arvata) tühjaks. Massid liikusid tümaka suunas - Õllesummer!

Ja kõik edasine oli lihtsalt vääääga tsill. Ma ei suudagi kõike üksikasjalikult kirja panna. Ja ega ei peagi, sest ammu ei viitsi keegi seda sissekannet enam lugeda. Aga pidage vastu. I'm almost done. ALMOST.

Väga palju rahvast.Väga. Väga palju erinevaid telke ja lavasid. Väga. Esimese hooga ei jaganud ööd ega ilma. Kõike oli nii palju. Jooksime ringi kui peata kanad ( võimalik, et suu oli ka lahti ja ila tilkus.. seda kas siis suurest ehmatusest, nähes sellist festivali või sellest, et üle ühe telgi pakuti kõikvõimalikke šašlõkke ja roogasid). Meie läbivaks lemmikatraktsiooniks sai benji-hüppe platvorm ning selle kõrval asetsev Sky Rocket, mis iseenesest kujutas endast samasugust masohhistlikku lõbustusseadet. Vaadata oli vägev: inimsed karjusid, röökisid, hoidsid pead kinni, peaaegu nutsid ja peaaegu et minestasidki. Jee. Ja kogu seda suurepärast meelelahutust vaid 700 kr eest. Oliver arvas, et ta saaks selle raha eest kraana tippu ja siis tagasi alla sõita. Ma siiski arvasin, et kunagi tahaks selle nalja ära proovida. Nemad kaks raputasid hirmunult pead. Nojah siis.
Üritasime kavale pihta saada (ka plaanile) ning kuulasime võimalikult palju erinevaid ansambleid ja esinejaid. Kõike niipalju, kui meie päevapileti eest saada võis. Valik langes Ska Faktorile ( suht super oli. .. ''Ära joooo-ooo, ära suit-se-ta...'' hea laul. hea. Väga teemasse!), Summerile ( paksuks ja inetumaks läinud. Sama võib öelda laulude kohta.. sealt tulime ruttu ära), Leechile. Leechiga oli see teema, et ma lubasin Lauraga moshima minna, sest ta oli kurb, et Tõnist seal ei olnud ( ''Tema tuleks mu'ga kindlalt moshima!''). Jah, Oliver ei uskunud alguses, et ma seda tõsiselt mõtlen. haha. Mõtlesin küll, aga nähes, et lava ees on vaid mingis kahtlases olekus veel kahtlasemad karvikud ja laul oli ka aeglasema poolne metal, siis me niisama jõnksutasime seal. Aga lahe oli ikkagi. Oliveri võib tänada, et ta meie metali-hullustuse ära kannatas. : D
Siis vahepeal otsustasime hirmkallite toitude hulgast valida omale taskupäraseima ning kinnitasime keha. Seejärel helistas mulle Marko, kes ka summerile saabus ning mu'ga kokku tahtis saada. Peale pikka ja segast otsimist leidsime üksteist üles. Väga lahe oi teda näha. Koos rebisime kildu ja ta pidas Oliveri väga handsome'iks. Tegelikult see oli mingi homo-teemaline nali. Aga hey, that's Marko.. He's crazy. In a good way. ( Eesti Päevalehe peadisainer, muide). Siis kinkis ta Olkule tasuta õlle kupongi, öeldes, et ma olevat ta niigi mungaks juba maha müünud. Aga Olku, pidades endaga maha ühe karmi sisevõitluse ja meenutades mingit lubadust, mille ta mu emale vist andnud oli, vaadates mulle otsa.. läks ja kinkis selle veritseva südamega mingile suvalisele jorsile.(''Ou, õlut tahad? Näe, sellega saad tasuta'') I was impressed.

Ent kell hakkas saama juba 22.30. Ja Postimehe pealava juurde kogunesid rahvamassid. Meeletud massid. Ja ühel hetkel... seal nad olid. FRANZ FERDINAND!!!! OMG. Kõik möirgasid. Kätemeri.
Avalauluks oli ''Michael''. Fabulous. Damn, nad kõlasid isegi laivis nii paganama hästi. Kurja. Alex Kapranos isegi oli mõne eestikeelse fraasi selgeks õppinud. (''Tere. Meie oleme FF. Kas olu maitseb?Aitäh!'') .. Neetult raju. Siiski me kõige ette ei läinud, sest seal oli karm möll, jäime kuhugi keskele pidama. Rahvast oli metsikult ja aeg-ajalt oli raskusi lavale nägemisega. Aga Oliver.. ta arvas, et ma olen kerge küll ja vinnas mu õlale. Ja vot siiiiis ma viskasin täiega näppu üle publiku. Eriti mu lemmiklaulu ajal (''Take Me Out'') ja karjusin ja filmisin ja tegin pilti.. ja ühesõnaga olin nagu tüüpiline teenager. Hea, et nutma ei hakanud.
Aga jh. Need tüübid on jumalad. Ja mul oli parim seltskond, kellega seda ilmutust nautida. Tervelt kella 00.00-ni. Nad tegid isegi 4 lisalugu ja kõige selle hulgas oli palju uue plaadi materjali. Väga head materjali, kusjuures.
Kui me kell 00.45, olles surmväsinud peale kontserti ja hiljem ka veel õllekal ringi kondamist ja tsilli jalavalusse suremas, taas ühistranspordi rõõme nautisime, mõtlesime, et pagan, see OLI bloody marvellous. Ma ei suutnud uskuda, et kunagi ammu sündinud eluunistus - käia Franz Ferdinandi kontserdil - tõesti teoks sai. Spectacular. Ja lisaks nii suurepärane päev. Super.
Hea, muidugi, et Olku meid öösel saatis. Sest üksi oleks öises Tallinnas kahel neiul õlleste ja tigedate rusikakangelaste seas väga riskantne koju liikuda..
Vajusime kurnatult, aga pagana õnnelikena korterisse ja peale pisikest puhkust ( laibad voodil reas) läksime teed jooma ja külma šokolaadi sööma. Kell oli 01.30. Aga hea oli. Niiii hea. Suurepärane. Ja siis vedasime end magama. Kell oli 02.30 ja äratus pidi olema 06.15. Laura arvas, et kas enam ongi mõtet magama minna. Aga oli ikka. Me üritasime vähemalt. Tema magas terve öö nagu nott, aga mina.. ma olin üleväsinud, mu aju töötas maksimumjõuga, minus keerlesid möödunud päeva sündmused ja FF ning kõigele lisaks sõitsid akna alt mööda autod. Vrõõõnnnnnn. Vrõõõõnnnnn. Ja ma oleksin tahtnud end uimastada. Seega, ma ärkasin munade kloppimise peale tundega, nagu polekski õieti maganud. Aga õnnelik ikkagi. Küll bussis jõuab.Küll kodus jõuab.
Meile tehti pannkooke ja ma olin sellisest hommikusöögist ja kokkamisest suht sillas. : ) Kookide valmistamise lõpetasin ma küll ise ära. Pesin nõud ka ära, tegin köögi ka korda. Ja lahkusin Lauraga kella 10.00-sele bussile Mustveesse. Aitäh Oliverile taas, kes meile piletid broneeris.. Me ise sellepeale esialgu ei mõelnudki, et kogu see rahvas võib tahta bussiga sõita..Broneerimine oli hädavajalik. : )
Bussijaama jõudsime küllalt varakult. Seal arutlesime igasugu asjade üle, kinnitasime oma armsale majutajale, et jah, saime õigete busside peale ja oleme graafikus ning pidasime ülalmainitud vestluse maha. Selle peale hakkasime naerma, muidugi..
Ja siis peale kolmetunnist sõitu olime taas Mustvees, täis elamusi ja siirast rõõmu. Elu tundus hoopis ilusam.

''So if you're lonely
You know I'm here waiting for you
I'm just a crosshair
I'm just a shot away from you
And if you leave here
You leave me broken, shattered, I lie
I'm just a crosshair
I'm just a shot, then we can die''

video pole siiski minu filmitud. Aga vaadata võite ikka. JA SEDA KA.