[ E 67 ]

21. juuni õhtu oli väga tore. Kõigepealt siis lõpupidu, mis oli kena. Ma isegi suutsin oma kõne normaalselt ära lugeda ja laulmisega polnud absoluutselt probleeme. Kõik oli kena. Grilliõhtu ja jaanipidu möödusid veel paremini. Veidi vihmakest ikka tibutas korraks, aga mitte märkimisväärselt. Seega, ilma üle ei saanud nuriseda. Tantsida sai ka. Ja minust lubati veel pool-professionaalne tantsija teha. Jee. Kui mind kell 01.00 bussi peale saadeti ja ma läbi akna veel lehvitasin, päevast juba veidi väsinud, ent õnnelik, siis jalad veidi valutasid, kuid 13, 5 h pärast need enam tunda ei andnud. Siis oli selja taga pikk-pikk bussisõit läbi Läti ja Leedu ja edasi Poola piirist. Seda kõike kestvalt mööda Via Balticat, mööda teed tähisega E 67. Kui tagaistmel uni enam-vähem välja magatud sai, võis mingi aja möödudes jälle seda rohelist silti mööda vilksamas näha, kinnitamaks, et me endiselt õigel teel oleme. Aga, et mitte laskuda detailidesse ja asjaga edasi minna, kirjutan lühemalt.

Poola. Linn nimega Pisz. Hotel Ros. Meie esimeseks ehmatuseks oli muidugi sõjaväetelkidega laager hotelli territooriumil. Ja alguses paistis eesolev nädal väga pika ja vaevarikkana. Aga lõpp-kokkuvõtteks ei seganud meid esimesel öösel kõmistanud äike ja torm ega järgmisel öösel olnud ülitugev tuul,mis telgid peaaegu Eesti poole lennutas, ega võõras saksa poiss, kes ühel hetkel keset ööd telgis istumas avastati(ning keda alguses minu arust alusetult ahistamises süüdistati... the guy was a little drunk and a little lost, that's all.). Meid ei seganud ka need ööd, mil väljas oli tõeliselt külm ja magada tuli kampsuni ja mitme pluusiga. Lõpuks harjusid kõik nende suurte riidetelkidega nii ära, et kodus toas magamine tundus ebatavalisena. Loomulikult ei maganud me maas. See oli täitsa positiivne, et me leidsime eest lahtikäivad puidust välivoodid ( taaskord sõjaväe omad, ma eeldan). Ja villased tekid ka. Aga no, enamasti oli Poolas ikka palav. Eriti kõige esimesel ja viimastel päevadel. Ilmad vaheldusid äärmusest äärmusesse, seetõttu saime kodumaale tuua väljendi ''nagu Poola ilmad'' ; kord on 32 kraadi sooja ja päike lõõmab lagipähe, seejärel on tuul ja vihm ja torm ning tuleb magamiskotis uinumiseni lõdiseda.
(Braavo, Deivi, Sa suutsid jälle detailidesse laskuda)
Anyway.

Need kuus päeva ja seitse ööd, mis me seal veetsime olid sisustatud linnaekskursioonidega ( linn oli hotellist umbes 20 min jalutuskäigu kaugusel), kõiksugu väljasõitudega (külastamine seemneteeraldustehast, jahisõit 5.päeval järvel jpm), spordipäeva ja spordi tegemisega ( esimesed õhtud kulusid laagri poistel magamaminekuni jalgpalli tagudes, viimased õhtud koos hotelli fuajees jalgpalli vaadates.), disko ja grillõhtu, kitarrimängu (aitäh veelkord, Tiido, et Sa oma pilli kaasa võtsid, seda nii lahkelt meile lubasid, meiega koos laulsid, meile mängisid, meie laulu-mängu kuulasid, oma pilli meie telgis hoidsid ja minu mängu ajal Sigriti voodisse magama jäid. Aitäh ), jalutuskäikude, ujumise ja kõige muuga, mis pähe tuli. Aa, söömisega näiteks. Seda sai seal korralikult. Esialgu topiti meile ainult saia iga asja kõrvale, hiljem jälle liigapalju mingit heledat leiba, siis kui poest Nutellat osteti ja saia nõuti.. Oh jah. Lõunad olid kahekäigulised, seda olenemata, kus me sõime : kas hotellis sees või mõne väljasõidu ajal kusagil restoranis. Liiiga palju süüa. Magustoite ei olnud. Ainult sai ja moos. Sellest oli kahju. Aga kahekäigulisi lõunaid nõudsin veel hiljem koduski. Tulutult siiski . A nh. Ega ma nii suure söömaga olegi. Hommikusöögid hotellis olid lahedad: ''Oi, Mihkel, vaata, munaputru saab jälle..Mis? Sa ei tahagi? Kas keegi üldse seda tahab? Oi, näe, polegi kedagi..''

Integreerumine sakslaste ja poolakatega ei saanud alguses vedama ... Elati telkides oma reisikaaslastega, ülejäänud jorsid tundusid nõmedatena. Mulle ka. Aga peale ühiseid õhtuseid jalgpallivaatamisi ja eriti peale diskot.. Siis ei saadud enam pidama. Ühtäkki olid kõik hullult suured sõbrad. Siis oli kahjuks lõpuni nii vähe aega, et uutest tutvustest väga rõõmu tunda ei jõutudki. Pigem halati selle üle, et näe, homme sõidame kõik minema. Ja ei näe üksteist kunagi. Ma püüdsin sellisest sentimentaalsusest viimase minutini hoiduda ja kasutada aega eesmärgipärasemalt. Minu poola tuttav Michal tegi seda isegi viimasel minutil.
Deivi: ''So, my bus arrives in 3 minutes, or something. I came to say goodbye. Are you staying here, or you come in front of the hotel?''
Michal: ''Oh.. ''
Deivi: ''You stay here?''
Michal:'' Yeah, I stay here.. We're camping : D ''
Haha. Säilitame huumorit.

Me saime Lauraga omale ikka sihukese fanclub-i , et anna olla. Kuulasid meid õhtuti telgis ja telgi kõrval, tegid meiega pilte..diskor isegi pühendas meile paar lugu. Inimesed küsisid meie e-maile . Jajaa. Seega, seltskonna üle ei saanudki väga viriseda. Ja mis puutub diskosse, siis niiiiiiiii valusad pole mu jalad veel kunagi olnud.. AI.ja mitte ainult minu. Laura teab ka seda tunnet.
Nõnda siis. Ma muidugi jätsin poole sellest kogemusest kirjutamata, aga sellega on sihuke lugu, et kõike ei saagi kirja panna. Ei saa ümber jutustada, ei saa panna sõnadesse. See kaotaks oma igasuguse tähenduse ja mõtte. Tunduks igav. Mulle kindlasti, sest jutustust ei anna võrrelda, eriti, kui ise kõike läbi elanud oled. Ahh.. Väga super oli. Oh, sweet Poland.
Esimesed päevad kodus tundusid tühjadena. Juba bussis tuli selline tunne, et ei oskagi enam midagi teha, ei tea, mida peale hakata, kuidas elada, olla. Aga õnneks nüüdseks on kõik laagrilised vist igatsusest üle saanud ja meenutavad Poola reisi kui fantastilist kogemust.

Csesz! Jak sie masz, Polska?

-----------------------

Järgmises postituses kirjutan oma juulikuu teisest elusündmusest. Seniks, kannatust.