Hüvasti 2007 !

Kolmveerand tundi veel.. ja seljataha ta jääbki. Igal aastal ma mõtlen, kuidas iga uus 12 kuud mind ikka üllatab. Aga s e l l i s t aastat pole mul veel olnud. Ei, mkm. Nii heas kui halvas. Nii rõõmudes kui muredes. Nii unes, elus kui unistustes. Nii teadmistes kui kogemustes. Ja ometi nii kordumatu. Minu 18. sünnipäev näiteks, mis Tartu hilisõhtus möödus. Ja.. kõik muu.
Aga las ta jääb. Kogu täiega. Las ta jääb sinna, kus ta on. Ja juba homsest alustan uut elu. Puhtalt lehelt. Uute vaadete ja uute arusaamadega.
Kohtume 2008.ndal! Jää hüvasti 2007...

' and she reached the critical point. Prepare for crashlanding! '

Nii ta ütles. :D
Aga ei. Ei tunne end üldse vanana. Ja miks peakski? Ei saanud ma ju mingi üleöö kolmekümneseks või midagi.
Kuid jah. Sellist sünnipäeva ei olegi mul veel olnud. (Tegelikult ei ole see ka veel päris lõppenud, aga sellest räägin hiljem - peale lõppu.) Algas nagu tavaliseltki 24. dets õhtul koos perega ning jätkus Mustvee uusimas - Iiri pubis ..mitte just väga tüüpiliselt. Midagi põrutavat seal tegelikult ei olnudki. Jäätisekokteil + vene träänz. Khuul.
Ent 25. dets oli veidike ebatüüpiline. Juba seetõttu, et mulle tuli väga palju armsaid ja häid õnnitlusi. Ja nii ma siis heldimusega avastasin, et damn, mul on siiski sõpru ja inimesi, kes hoolivad. Teate, see on hea tunne, kui saad aru, kui paljude inimeste elus sa figureerid. Sellisena, nagu oled. Ja teed seeläbi neile midagi head.. Yeah, it almost made me cry. Ja siis saingi oma parima sünnipäevakingi.
Peale selle käisin ka kirikus, esinemas. Ja jalutamas. Sõbraga. Ja kuulasin kell 1 öösel sünnipäevalaulu läbi sellise toreda leiutise nagu seda on Skype. Hehe. Ja vot see ei lähe küll meelest ära. Aitäh, Marko. :D Nii algabki crashlanding?
Ning siin ma nüüd olen - legally 18.
Mis puutub pilti, siis selle autor on mu hea tuttav Anton K. Jeps, tänan tedagi.

Ilusat aastalõppu teile *

'Kui lumevärv su silmades...'

Talv on käes. Järjekordne talv. Ja ei ole vist jälle mõtet pikalt selle üle juurelda, kui kiiresti see aeg ikka läheb ja kui kiiresti need aastad lenneldes vahetuvad nagu raamatulehed tuule käes.. See on niigi selge.
Aga. Nüüdseks on mul kogunenud juba nii palju bussipileteid Tartu-Mustvee/Mustvee-Tartu,et võiksin nendega oma toa ära tapeetida. Jeeiii. Hmm. Millegipärast turgatas nüüd pähe, kui palju puid selle nimel maha on raiutud, et inimesed kontrolörile tõestada saaksid, et nad tõesti on oma reisi eest maksnud. Nojah.
Mis puutub Tartusse, siis loodetavasti olen ma nüüdseks vist oma asjad jutti saanud ja võin taas naerusuil sinna linna sõita. Veelgi enam.. mul on seal sõpru( jeeii again). :D
Pealegi, on vahepeal nii kiire olnud, et pean endalt iga päev uuesti küsima: Miks küll ööpäevas vaid 24 tundi on? Kahjuks ei oska ma endale vastata.. Hilised magamaminekud on tegelikult aja varastamine, but hey, vahepeal tahaks ikka elada ka, mitte ainult ringi joosta/sõita. Kuigi, tunnis magamine ei ole üldse tulus.. Aga see selleks. Vartsi on vaheaeg. Ja sünnipäev. Seniks pean need viimased nädalad üle elama ja rabama omal hinge seest..
Ja et keegi ei arvaks, et ma siin niisama kodus mökutan ja igasuguse kunsti ära olen unustanud, siis pistan siia üles oma u u e l a u l u sõnad. :)


Maybe


Maybe you didn't know
how many tears have fallen before
Maybe you don' t know
how many nights the moon has been alone.
Maybe you' ll never know
how hard it is to let things go
Maybe you shouln' t know
that I still wait for you to come home.

Don't look back
There' s nothing to save anymore
There' s nothing to see
There' s only road full of dreams.
Don't stay here
I may not be strong enough
Cause I don' t want you to remember me as I cry
Remember me as I smile.


Maybe you should know
though sun still shines
the stars are missing you every night
Maybe there are too many words
that weren' t told
But I keep asking the same old thing - where have you gone
Maybe someday we' ll meet
And I see the smile upon your face
that once was lighting all my days..

Don't look back
There' s nothing to save anymore
There' s nothing to see
There' s only road full of dreams.
Don't stay here
I may not be strong enough
Cause I don' t want you to remember me as I cry
Remember me as I smile.
Remeber me.
Remeber me,
cause I will remember you..

Don't look back
There' s nothing to save anymore
There' s nothing to see
There' s only road full of dreams.
Don't stay here
I may not be strong enough
Cause I don' t want you to remember me as I cry
Cause I don' t want you to remember me as I cry ...

/kolm punkti/

Vahel peame me selles isiklikult veenduma, et kohati on see maailm ikka haige küll. Haige, ma ütlen. Nii kauaks seda ülimuslikku positiivsust oligi.
Aga küll ma üle saan. Et Tartuga jälle midagi head assotsieeruks.. kunagi.

I´m falling for . . .

Ah, ma olen vist armunud.. ja see on tegelikult lausa uskumatu, mil moel. Kellesse? Elusse.
Ma ei tea siiamaani, mis juhtus. Ja arvatavasti ei saagi teada. Aga see ei olegi tähtis. Tähtis on see, et midagi toimub. Ja see midagi.. see salapärane ja imeline miski on hea.

Kõik sai alguse sellest, et vaheaeg möödus kiiresti... Jah, ma arvasin, et sügisvaheaeg saab olema igav ja sisutühi. Algus seda ka tõotas. Ent ometigi pani vabale nädalale punkti Tartusse sõit. (Kummaline, ma olen 4 päeva jooksul 3 korda Tartus käinud.) Reedese päeva veetsin Tartus ehituspoode mööda rännates. Üsna kurnav ja väsitav.. Ometigi oli mul kuidagi hea meel, et juba järgmisel päeval sinna tagasi sõidan..
Sel hommikul sadas lund. Esimest lund. Esimest tõelist lund. Ja nüüd ei saagi ma enam aru, mis oli see mõistatuslik 'miski' ses päevas, mis siiamaani end minus tunda annab. Võbelus. Kas oli asi vaikses ja õrnas esimeses talvepäevas, novembri põnevas alguses või Creppis.. Jah, just Crepp'is istudes jäin mõttesse ... äkitselt ... sügavalt. Õnnelikult. Ma vaatasin, kuidas ses hämaras ja hubases ruumis langesid varjud inimeste nägudele. Ilusad ja õnnelikud inimesed. Räägivad omavahel, naeravad. Ja ma tajusin sellist veidrat rõõmus-kurba tunnet.. , otsekui laual põlevas küünla leegis peatunuks aeg. Väljas, akende taga langes lund. Aeg seisis. Ja ma jõin oma elu parimat jäätisekokteili. Soe oli. Ja hea oli. Hämarus kallistas vanalinna. Ma kõndisin mööda kergelt valgeid munakivitänavaid. Järgmisel hetkel leidsin end bussist, kahjutundega, et pean jätma selja taha selle linna, selle võrratu koha. Ja mulle meenus suve lõpp, just seesama, kui ma istusin viimase Mustvee bussi peale ja vaatasin igatsevalt, kuidas Taaralinn mu selja taha kumama jäi. Ja nüüd on juba külm, aga tunne on sama. Isegi tugevam. Palju tugevam. Ja ma vaatasin bussi aknast välja hämarevasse õhtusse, kuulasin Thomas Newmani 'Whisper of a Thrill' i ja lasin hõbedase maastikupanoraami ja üksikute tulede kudumi silme alt mööda. Ja värisesin. Kui ilus see oli. .. kui ilus see kõik oli.
Koju jõudes läksin sauna. Ma ei ole varem sauna sallinud. Aga sel laupäeval, sel maagilisel päeval.. Sel päeval armastasin iga pisikest asja, mida kogesin. Iga väikest lumehelvest silmadel, sauna uduseid ja soojasid toone, seda pehmet kuumust, mis peale pikka päeva varatalvises Tartus mind endasse neelas. Ja ma teadsin, et ma olen armunud. Ellu.
Täna hommikul ärkasin õndsustundega, et jah, ma sõidan taas Tartu. Oeh. Ja ainuüksi see tunne pani mind naeratama. Pani mind rõõmuga jooksma dressipluusi ja nokamütsiga läbi karge talvehommiku, täpselt nagu iga päev hommikujooksu tehes..
Aaaeh, te ei kujuta ette, milline armas kribelus tuleb südamesse, kui jõuad Tartusse. Need inimesed, need paigad, need toonid... see aura. Ja ma võin tõesõna ütelda, et tänane päev oli peaaegu sama kena kui laupäev... Päike paistis. Paistis niii tugevasti, et silmad ei näinud. Aga see oli hea. Teed, majad ja näodki särasid vastu..

Ning nüüd siis ei teagi, mis värk on. Ühel hetkel bussis täna tagasi sõites mõtlesin viimaste päevade üle ja ütlesin endale, millise kingituse olen ma saanud, et ma siin maailmas olen. Näen. Kuulen, Kogen. Armastus iga väikese kauni pisiasja vastu. Tahe joosta keset lumist välja ja hõigata. Õnnest. Nii, et metsad värisevad.
See ongi vist see, millest räägitakse. Rahu. Rahu endaga. Sisemine rahu. Hingerahu. Joovastus elust ja inimestest. Kui mitte miski ei häiri. Ja kui häirib, siis see lihtsalt kahvatub kõige selle suurepärase ja hea kõrval. See on sisemine soojus. Müstiline ärevus ja teadmatus. See on kui uimasti. Ja ma olen tänulik, et ma viimaks selle enda jaoks leidnud olen. Ma ei tea, kui kaua ma niimoodi elan. Sellise tundega. Sellise õndsa sisemise õnne- ja rahutundega. Ah, peaasi, et ma varsti jälle Tartu saaksin. See linn toodab positiivset energiat.
Mul on tegelikult kahju inimestest, kes seda tunnet ei mõista või seda enda jaoks leidnud pole. Seda surinat. Seda janu. Sest see on midagi ülemat. Ah. see lihtsalt halvab. Hmm. ma kõlan kahtlaselt, olen vist viimaks leidnud eneses romantiku. Aga nii see on. Ja kes seda ei mõista.. siis see on nende eneste traagika..



Kohtumiseni, Taaralinn.


: )

Pilt:
http://tomato175.deviantart.com/art/Eternal-Happiness-16209430

No one knows what its like
To be mistreated, to be defeated
Behind blue eyes
No one knows how to say
That they're sorry and don't worry
I'm not telling lies



Ah,ma ei salli, kui inimesed veavad teisi alt. Või jätavad endast vale mulje. Tahtmatult või tahtlikult, vahet ei ole, tulemus on üks. Üsna nõme on, kui sa pead inimest kellekski, aga tegelikult, mingi aja pärast pead endale tunnistama, et ta on lihtsalt keegi, keda sa poleks temast uskunud. Keegi, keda sa ei oleks tahtnud tunda. Ja lõpuks ei ole sul kahju mitte temast, vaid ideaalist, mille sa temast lõid...

'Kadunud rajad'

Tavaliselt ma sonette ei kirjuta, aga kui kästakse, siis peab . .

Ma tuldud radasid ei taha enam käia,

sest uhub lainegi ju lossid liivalt

ning kord kõik jäljed tuuled viivad.

Mu tuldud rajadki nüüd lõputuna näivad.

Sa läksid teed, mis tagasi ei tule.

Ei ühtki viita usaldanud sa

ning kellelgi ei lasknud keelata,

vaid läksid, võttes kaasa suve.

Ma järgnesin sul pimesi, kuid sina

otsustanud olid siiski kaduda.

Ja tuldud radasid ei kõnni mina.

Mu selja taha võite müüri laduda.
Kui kaotan lootuse, ei tagasi saaks minna.

Sest ammu enesesse olen eksin'd ma.