Palju õnne,

talv on alanud. Ja päevad lähevad pikemaks. Ja Ott sai Sirbi peatoimetajaks.

Muus osas võisin eelmisel nädalal enda üle uhke olla. Mitte üksnes ei saavutanud ma Kane'i essee eest Oti hinnanguna suurepärasust, mis tõeliseks kergenduseks oli, vaid panin oma anded proovile taaskord köögis. A.'ga kahasse valmis peedi-fetajuustupirukas. Ja ühes ahjusooja piruka, glögi ja Before Sunset'iga tähistasime Muse'i kontserti aastapäeva. Päeva lõpuks jõudsime ka teatrisse "Uut Üürilist" vaatama.

 Reede muidugi oli vastupidiselt eelnenud sulnile päevale üks kestev toimetamine. Hommikune neli tundi rahvusvahelise projektirahastuse infoseminari oli kergelt öeldes väsitav, eriti kui arvestada fakti, et õhtune TÜTi jõulupidu tekitas ärevust. Sest oli vaja jõuda valmistada peolauale quiche ning sättida end valmis. Suure pirukavalmistamise hoos pidasin õigeks ja vajalikuks ka köök ära pesta, valamukapp ning vannituba ära küürida. Pole viga, sai kõigega valmis. Pidu oli mõõdukalt meeleolukas, ilma draamata TÜTi üritused mööduda ei saa ning mõnda inimest näeb kord sinises kuus. Muidugi verivorst oli laual, minu tuunikala-brokkolipirukas sai kiitust, kitarrgi sai kätte võetud, kuigi häält olin ma ilmselt viimati suvel teinud, ning "Simply the Best" kõlas. Pärast seda tuli aeg lahkuda.
 Jõulupidusid jagus ka sellesse nädalasse, kus teisipäevaöö lõppes V. ja M.-iga Kivis, kõrvallauas muuseas K-M. Sinijärv. Tahtsin talle öelda, et mul on kahju, et ta Sirpi ei kandideerinud, ent otsustasin selle teadmise enda teada jätta, tema aga lahkuda ja miskipärast mulle head õhtut soovida. Pole ka paha.
 Enne pühadele suundumist käisin teatris ka. "Üksildane Lääs" Sadamateatris karjus vandesõnu ja lõhkus pühakujusid. Pärast teist vaatust leidsin, et oleks võinud minna hullemini ja Mähari-Kuntseli-Kütsari tandem tegi päris tubli töö. Mõningane kaugus jäi õhku, kuid - nagu öeldud - päris hea, hinne 4.
 Nädala kirsiks oli pühadeõhtusöök V. ja K. juures, pikk laud, hõrgud toidud, maitsev vein ning armas seltskond. Üks armas oli puudu, sest pealinlastele tuli teatrit viia, kuid hoopis "aeg on pikim distants kahe koha vahel" (T. Williams, "Klaasist loomaaed"). Tõelised pühad ja olemised on alles ees..
 Igatahes olen nüüd kaks päeva vaid Mõškiniga mängida jõudnud - sest muud tema hüperaktiivsuse kõrvalt teha ei saa - ning tahan uskuda, et saan olla edaspidi produktiivsem. Õigemini optimaalsem, et mitte jõuda kiretusse konstateeringusse, vaid luua ikkagi mingisugune impressioon. Ahjaa, vastne kultuurilehe peatoimetaja loodab isiklikult, et ma oma võõrsõnalembusest võõranduksin. See mõjuvat ülbelt, ta ütleb. Kas ma peaksin seda kaaluma?

Rodrigo on ilmselt surnud

, mõtlesin esmaspäeval, kui kuulsin emalt, et ta lebab hilisõhtust peale siruli tualetipõrandal. Lebaski. Kaks nädalat oli ta vaadanud mind kangestunult, kui ma WC-s käisin, vaevu raputades endalt hirmukrampi ja suutes nupulegi vajutada. Mõne aja pärast ma muidugi harjusin tema kohalolu ja suurusega (jalgade siruulatus ca 50 mm), omavahel kutsusin teda isegi Rotziks. Näed siis. Nüüd korjasin tema korrapäraselt kokkupakitud kuusnurkse kuju peo peale ja viisin koridori - kes teab, äkki talvitub?
 Rõõmsama poole pealt. Ükskord, nagu viidatud, algas detsember ja midagi lumetaolistki tuiskas, vihmaga segamini. Ent pole viga, tulede käes, kaunite inimeste keskel elegantses ruumis, õhtu läbi fokstrotitades oli soe ja oli armas. Õnnestunud muusikavalik seekord, peab ütlema. Ja muidugi - J&A! See oli võrratu üllatus näha neid lütseumlasi saalis lendlemas, kallistada, koos võidu keerelda. Ja nii mõnigi veel, kellega sai trehvata või kokku lüüa. Aasta suursündmus, mida kaua sai oodatud, kulmineerus taaskord pearingluse, rahvusülikooli sünnipäevatordi ja öise poslebalaga. Kauniskaunis! Pealegi oli esimene advent - nii palju toredat!

Kool ja esseed. Need hõivasid mu edasised päevad, kuid ühe neljapäeva üle võin küll uhke olla. Peale tähtsate asjade kirjutamise, otsustasin saabunud talve tähistada ühe jalutuskäiguga kesklinna poodi ning varustada end vajaliku kraamiga. A. oli toonud mind Tartusse koos ühe koduse kõrvitsaga, mille ma enne balli köögi kapi taha veeretasin. Teisipäeval olin poolest sellest teinud ühe eriti mõnusa talvise kõrvitsa-parmesani püreesupi ning neljapäev kulus mul teisest poolest oma kõrvitsa-sinihallitusjuustu-quiche'i tegemisele. Omaltpoolt otsustasin lisada retsepti kana ja päikesekuivatatud tomateid. Kolm tundi hiljem, kui šedööver oli jahtunud, tuli üks armas külaline ka, tõi pistaatsiapähkleid ja granaatõuna, sai mu quiche'i maitsta ning õhtu möödus õdusasti Before Sunrise'i vaadates. Üks hästi investeeritud päev, vaidlematult.

See jõulude lähenemine teeb mind kuidagi paratamatult sentimentaalseks. Ja nostalgiliseks. Ja romantiliseks. Ja mis kõike veel... Hoolimata nohust või kassiallergiast või sellest, et selle Fauve'i loo sisu, mis mind hullumoodi kummitab, ei ole tegelikult pooltki nii rõõmus kui meloodia lubab. Aga see ongi ilus. See melanhoolia helgetes hetkedes. Kogeda, nautida, lasta minna..



Pourtant t’es beau, comme une comète

Je t’ai dans la peau, je t’ai dans la tête

Et quand bien même

Y aurait que moi

Tu peux pas t’en aller comme ça 


See nädal enne 1.detsembrit

on alati olnud väga huvitav. Sest igal aastal on selles perioodis mul mingi kindel artist, keda ma täitmatuseni kuulan, mille saatel 1.detsembri ootuses koristan, keedan ja elan.

Sel aastal olen ma kõrvuni kiindunud Stromae'sse. Lisaks sellele, et pole ammu kuulnud nii sisukaid sõnu (googelda neid. Mõlemaid.), on Youtube mul tema live-videotest ning sõnavõttudest tühjaks kuulatud ning mp3-mängija ei saa ka armu.

Aga väikese juubeli puhul on paslik siinkohal statsistika avaldada.

Novembrilõpu soundtrack'id AD 2009

2009 - White Lies / "You still love him"
2010 - Florence + The Machine / terve "Lungs" plaat
2011 - Amy MacDonald / "Poison Prince"
2012 - Frank Sinatra / "Strangers in the night"; "Moonriver"
2013 - Stromae / "Tous les mêmes", "Papaoutai"

Üsna huvitav kulg, kombo, kompilatsioon, info.

Allez-y, maestro!

Ceci n'est pas une leçon.

Kui hommikuvalevus kumas valge-mustalaiguselt maapinnalt, oli külm öö toonud hoopis ühe laulu. Nende kahe nähtuse - ega muu elu-olu - vahel pole absoluutselt mingit seost. Esimene [lumi] tasus lihtsalt nüüd märkimist, teine - niisamuti. Sest see viimane kiilus mu kõige kurvemate/liigutavamate laulude TOP5-e. Kohe päris kindlasti.

Tere, tali. Head aega, sügis.
Tu étais formidable!

Vürst?

Ta tundus mulle algusest peale küllaltki kentsakas. Nii uje, oli mu esimene mõte. Rääkisin pikalt ja elavalt, esialgu püüdes ikka taktitundeliseks jääda ning mitte teist kohe minema hirmutada, ent tema vaatas mind vaikides oma suurte äraootavate silmadega ja ma jäin vait. Polnudki nagu midagi öelda, kui et "ja kuidas Sul läheb?" Olin kuulnud, et ta käitub veidralt - väga häbelikult, tagasihoidlikult ning üldse oma eale mitte vastavalt. Mõškin, raudselt Mõškin - kui sobilik. Ja kui mitmetähenduslik. Kutsun teda nii. Ta ise ei saa küll sellest aru, miks ühtäkki nüüd just Mõškin. Aga Dostojevski teadis. Ma tean ka. On ta ju selline - natuke tavatu, naiivne ja häbelik.
 Eks ta ikka kartis mind ka, polnud imestada. Ent veetnud päeva koos, puhkas ta juba õhtul mu süles, nägi vist undki. Ja isegi omandas mingid iseloomulikud märgid, mida temast oodata võiks. Ema ütles, et tõin linnast halvad kombed kaasa. Aga ma usun, et mängulisus ei välista rahulikkust ega väärikust.
 Pole kunagi varem Mõskini-sugust kohanud. Nii välimuselt kui käitumise poolest. Täna pakkus ta juba oma oskuste avastamisega nalja. Sellistel hetkedel on ta tõeliselt naljakas. Kuniks väsib ning jälle oma suurte roheliste silmadega otsa vaatama jääb, pilguga, mis ütleb: "Kas Sa juba istud? Kas ma võin?". Ning hüppab omale iseloomulikul ujedal moel sülle, heidab selili ning laseb pea üle põlvede rippu. Ning teeb nii kõva häält, et võiks võistelda diiselmootoritega; ise nii pisike.
 Nüüd ta jälle magab, süles muidugi, õndsas teadmatuses, miks ma teda Mõškiniks kutsun. Või miks ema selle peale muigab. Sest suure tõenäosusega on tegemist siiski vürstinnaga.

Aga nimi ei riku sõpra.

Novembrikuu udude keskel,

kui väljas on sügisene märts, hooti langeb kerget vihma, nädalavahetuseti puhuvad tavatud tormituuled ning mõni esmaspäev on painavalt pilvine, on mõni teine nädala-algus hoopis päikseline, avar ja kuraasikas.
Mida teha siis, kui telerist ja raadiost tuleb vaid halbu uudiseid, kui elu lühidus muudab ettevaatlikuks, surelikkus vaatab sulle silma ning nii mõnigi tund elust näib täiesti irratsionaalselt halvaendeline? Kerge on langeda nöörivate, soonivate ja igal moel traagiliste küsimuste ning mõtete rägastikku: kas meil on võimalus valida? Kas minu plaanid on eales mõeldud täituma? Kas kõigel sellel üldse on mõte või oleme vaid nimetud hüpiknukud? Kas see, mida me ei tea, on õnnistus või õõv? Jah - see on kerge juhtuma, kui põhjamaine kaamos su kord leiab, pole vahet, kas kitsas bussis võõra ärritava paksu mehe kõrval, tühja, kõleda ja väsinud Ülikooli tänava peal (ja see mitmetähenduslikkus on ehk taotluslik?) või kitsas tehasetolmu täis toas. Joosta ei ole kuhugi. Enda eest ei saa.

 Siis jääb vaid üle olla ja o o d a t a , et tulevad paremad ajad. Et päike tuleb välja, et õppejõud teatab seminari alguses - just siis, kui oled valmistunud talumatuks pooleteiseks tunniks ning mõtled juba sellest, kuidas õhtu teki all maailma julmusest nuttes ja värisedes mööda saata,  - et oled saanud Kultuurkapitali stipendiumi. Või et uues Universitas Tartuensises on ilmunud su filmiartikkel. Või et sa üksinda ei lagune mingi selgitamatu force majeure'i tõttu koost, vaid on ka teisi, on ka Sirp. Ja et guarana-kuur tegelikult ka mõjuks. Ning mõnel neljapäevaõhtul, kui kaks päeva on veedetud vaid Schechneri, Huizinga ning Kane'i seltsis, võtta klaasike Alsace'i valget, istuda vanalinna üliromantiliste telliskiviseinte vahel mitte sugugi vähem romantilise pisikese laua taga ja vaadata küünlavalgel silma nii kallile kaaslasele kui endale. Lubada endale kooki - rariteedi, mitte elementaarsusena. Olla kannatlik. Uskuda. Et kõik hea tuleb ise su juurde ja kõik, mis juhtub, on toimumas põhjusega, üldjuhul heaga, ning mõistetav alles tagantjärgi.

 Ja kui see tasakaal on tagasi saadud, siis ei ole mingi probleem nostalgitseda uduvihmaga akna taga, keeta hõrku tomati-sibulasuppi (päikesekuivatatud tomatitega!), nautida oma mugavaimasse kampsunisse pugenuna seda ühes röstitud avokaado-seemneleivaga, lasta end emmata soolakivis võbelevast punasest tulukesest hoogaval soojal valgusel, lugeda Henri Lefebre'it ning mõelda teatrist ja eelolevast detsembrikuust. Ühest ilusaimast ajast. Pole kaugel see aeg, pole kaugel.
 Need on need õhtud, mil uduvihm näib ilus, helklevad tänavad tunduvad mõnusad, tuled akendes hubased ja ja kogu see linn, kogu see elu soe ja turvaline.

Elu - on maitse asi.

Seasons came and changed the time

Sa mängid jälle mu peas. Sa mängid seal, Nancy, tunde, päevi, nädalaid.. Jälle.

Ma ei tunne, et peaksin tihedamini kirjutama. Olen küll mõelnud, kuid ei tunne. Hetked tulevad, lahvatavad ja hajuvad. Tulevad uued. Olen tahtnud neid nautida, kiirustamata neid kohe ilmtingimata sõnadesse valama.
Näiteks Halloween. Üks suurepärasemaid õhtuid, mida mäletada. Üdini glamuurne, kuigi Volga, kuhu me suundusime, seda meie pettumuseks ei olnud. Ent poes, tänaval, "Armastuses" - meie kostüümid A.-ga tõestasid end kui elegantsuse tipp. Maskid olid vaid veetlevaks boonuseks, mis meile hämmastava anonüümsuse andsid ning nii mõnelegi tuttavale üllatuse valmistasid. Ja maagiline öö, täis tantsu ja head seltskonda, vinoteegi jutte ja nalja, pannkooke hilisöises Tartus ning rõõmu ümbritsevast - need kirjutasid selle-aastase Halloweeni kindlasti aasta kaunimate hetkede nimistusse.

Ning Tallinn. Kõik tähtajad, väljasõidud, plaanid ja peod langevad ikka ühte - see on vana seadus. Tallinnasse sõit kukkus siis samasse punti. Kui ma parajasti mitmendat päeva raamatukogus oma magistritöö ettekannet valmistades mööda saatsin, ootas mind nädalalõpp Tallinnas, ootas mind üks armas hing Kalamajas, ootas mind üks maailma mõnusaim diivan (ja ma kinnitan teile - see tõepoolest seda on, kui ihata üht eriti mõnusat und), ootas mind teater, TTÜ ja eks nii mõndagi või nii mõnigi veel. Jah, kolmapäevaõhtune rendez-vous A.-ga hilissügiseses Kalamajas hämaruses ning sulnis olemine F-hoones tundusid nii veidralt tavatud, kuid miks mitte siis seal. Meil on koos tore ja hea igalpool, olenemata linnast. Ja neljapäev, kui see pikk ja intrigeeriv koolitus kord läbi sai, tõi viimaks oodatud teatriskäigu koos M.-iga. NO58 "Ilona.Rosetta.Sue". Me mõlemad tundsime selle lõppedes, et ratsionaalselt täiesti hallatav saksa distantseeritus ei ole kuidagi abiks hingele laval nähtut mõistmaks. Saime aru, kiitisime kineetikat, vahendite tehnilist taset, kuid igatsesime midagi, mida alati igatsetakse.
 Hiljem kohtusin Topsis K.-ga. Õigemini kohtus tema minuga. Või kuidas see oligi. Me kohtusime. Ja rääkisime - nagu ikka - kunstist! Tantsust, teatrist, loomemajandusest.
 Öösel sõitsin uueteatriga tagasi Tartu poole, et oma täiesti vaba reede, mis lausa kutsus mind Tallinnasse jääma, veeta magistritöö peatüki kokkuvõtet kirjutades, et nüüd, isadepäeval, alustada ikkagi - pärast maalt tähistamast tulekut, sest kiire on - stsenograafia töö(de)ga. Love the timing! Aga jah, tagasisõit Tallinnast oli väga lustlik - kas minu klaasikesest joodud veinist või tee peal tehtud burksipeatusest, poiste naljadest või nende ületööst tingitud väsimusest, igatahes huumorit oli sel ööl kuidagi lahkesti antud ja Adaverest Tartusse sõideti lauldes.

Ma tahtsin veel öelda, et see esmaspäeval nähtud "Mandariinid" oli ikka päris hea film. Isegi ùr L.-ile meeldis. Tore, kui saab näha ja kogeda midagi hingele, silmale ja mõistusele üheaegselt, ja inimesi kuidagi teise pilguga vaatama hakata. Humaansuseklaasi läbi.