Sa mängid jälle mu peas. Sa mängid seal, Nancy, tunde, päevi, nädalaid.. Jälle.
Ma ei tunne, et peaksin tihedamini kirjutama. Olen küll mõelnud, kuid ei tunne. Hetked tulevad, lahvatavad ja hajuvad. Tulevad uued. Olen tahtnud neid nautida, kiirustamata neid kohe ilmtingimata sõnadesse valama.
Näiteks Halloween. Üks suurepärasemaid õhtuid, mida mäletada. Üdini glamuurne, kuigi Volga, kuhu me suundusime, seda meie pettumuseks ei olnud. Ent poes, tänaval, "Armastuses" - meie kostüümid A.-ga tõestasid end kui elegantsuse tipp. Maskid olid vaid veetlevaks boonuseks, mis meile hämmastava anonüümsuse andsid ning nii mõnelegi tuttavale üllatuse valmistasid. Ja maagiline öö, täis tantsu ja head seltskonda, vinoteegi jutte ja nalja, pannkooke hilisöises Tartus ning rõõmu ümbritsevast - need kirjutasid selle-aastase Halloweeni kindlasti aasta kaunimate hetkede nimistusse.
Ning Tallinn. Kõik tähtajad, väljasõidud, plaanid ja peod langevad ikka ühte - see on vana seadus. Tallinnasse sõit kukkus siis samasse punti. Kui ma parajasti mitmendat päeva raamatukogus oma magistritöö ettekannet valmistades mööda saatsin, ootas mind nädalalõpp Tallinnas, ootas mind üks armas hing Kalamajas, ootas mind üks maailma mõnusaim diivan (ja ma kinnitan teile - see tõepoolest seda on, kui ihata üht eriti mõnusat und), ootas mind teater, TTÜ ja eks nii mõndagi või nii mõnigi veel. Jah, kolmapäevaõhtune rendez-vous A.-ga hilissügiseses Kalamajas hämaruses ning sulnis olemine F-hoones tundusid nii veidralt tavatud, kuid miks mitte siis seal. Meil on koos tore ja hea igalpool, olenemata linnast. Ja neljapäev, kui see pikk ja intrigeeriv koolitus kord läbi sai, tõi viimaks oodatud teatriskäigu koos M.-iga. NO58 "Ilona.Rosetta.Sue". Me mõlemad tundsime selle lõppedes, et ratsionaalselt täiesti hallatav saksa distantseeritus ei ole kuidagi abiks hingele laval nähtut mõistmaks. Saime aru, kiitisime kineetikat, vahendite tehnilist taset, kuid igatsesime midagi, mida alati igatsetakse.
Hiljem kohtusin Topsis K.-ga. Õigemini kohtus tema minuga. Või kuidas see oligi. Me kohtusime. Ja rääkisime - nagu ikka - kunstist! Tantsust, teatrist, loomemajandusest.
Öösel sõitsin uueteatriga tagasi Tartu poole, et oma täiesti vaba reede, mis lausa kutsus mind Tallinnasse jääma, veeta magistritöö peatüki kokkuvõtet kirjutades, et nüüd, isadepäeval, alustada ikkagi - pärast maalt tähistamast tulekut, sest kiire on - stsenograafia töö(de)ga. Love the timing! Aga jah, tagasisõit Tallinnast oli väga lustlik - kas minu klaasikesest joodud veinist või tee peal tehtud burksipeatusest, poiste naljadest või nende ületööst tingitud väsimusest, igatahes huumorit oli sel ööl kuidagi lahkesti antud ja Adaverest Tartusse sõideti lauldes.
Ma tahtsin veel öelda, et see esmaspäeval nähtud "Mandariinid" oli ikka päris hea film. Isegi ùr L.-ile meeldis. Tore, kui saab näha ja kogeda midagi hingele, silmale ja mõistusele üheaegselt, ja inimesi kuidagi teise pilguga vaatama hakata. Humaansuseklaasi läbi.
Ma ei tunne, et peaksin tihedamini kirjutama. Olen küll mõelnud, kuid ei tunne. Hetked tulevad, lahvatavad ja hajuvad. Tulevad uued. Olen tahtnud neid nautida, kiirustamata neid kohe ilmtingimata sõnadesse valama.
Näiteks Halloween. Üks suurepärasemaid õhtuid, mida mäletada. Üdini glamuurne, kuigi Volga, kuhu me suundusime, seda meie pettumuseks ei olnud. Ent poes, tänaval, "Armastuses" - meie kostüümid A.-ga tõestasid end kui elegantsuse tipp. Maskid olid vaid veetlevaks boonuseks, mis meile hämmastava anonüümsuse andsid ning nii mõnelegi tuttavale üllatuse valmistasid. Ja maagiline öö, täis tantsu ja head seltskonda, vinoteegi jutte ja nalja, pannkooke hilisöises Tartus ning rõõmu ümbritsevast - need kirjutasid selle-aastase Halloweeni kindlasti aasta kaunimate hetkede nimistusse.
Ning Tallinn. Kõik tähtajad, väljasõidud, plaanid ja peod langevad ikka ühte - see on vana seadus. Tallinnasse sõit kukkus siis samasse punti. Kui ma parajasti mitmendat päeva raamatukogus oma magistritöö ettekannet valmistades mööda saatsin, ootas mind nädalalõpp Tallinnas, ootas mind üks armas hing Kalamajas, ootas mind üks maailma mõnusaim diivan (ja ma kinnitan teile - see tõepoolest seda on, kui ihata üht eriti mõnusat und), ootas mind teater, TTÜ ja eks nii mõndagi või nii mõnigi veel. Jah, kolmapäevaõhtune rendez-vous A.-ga hilissügiseses Kalamajas hämaruses ning sulnis olemine F-hoones tundusid nii veidralt tavatud, kuid miks mitte siis seal. Meil on koos tore ja hea igalpool, olenemata linnast. Ja neljapäev, kui see pikk ja intrigeeriv koolitus kord läbi sai, tõi viimaks oodatud teatriskäigu koos M.-iga. NO58 "Ilona.Rosetta.Sue". Me mõlemad tundsime selle lõppedes, et ratsionaalselt täiesti hallatav saksa distantseeritus ei ole kuidagi abiks hingele laval nähtut mõistmaks. Saime aru, kiitisime kineetikat, vahendite tehnilist taset, kuid igatsesime midagi, mida alati igatsetakse.
Hiljem kohtusin Topsis K.-ga. Õigemini kohtus tema minuga. Või kuidas see oligi. Me kohtusime. Ja rääkisime - nagu ikka - kunstist! Tantsust, teatrist, loomemajandusest.
Öösel sõitsin uueteatriga tagasi Tartu poole, et oma täiesti vaba reede, mis lausa kutsus mind Tallinnasse jääma, veeta magistritöö peatüki kokkuvõtet kirjutades, et nüüd, isadepäeval, alustada ikkagi - pärast maalt tähistamast tulekut, sest kiire on - stsenograafia töö(de)ga. Love the timing! Aga jah, tagasisõit Tallinnast oli väga lustlik - kas minu klaasikesest joodud veinist või tee peal tehtud burksipeatusest, poiste naljadest või nende ületööst tingitud väsimusest, igatahes huumorit oli sel ööl kuidagi lahkesti antud ja Adaverest Tartusse sõideti lauldes.
Ma tahtsin veel öelda, et see esmaspäeval nähtud "Mandariinid" oli ikka päris hea film. Isegi ùr L.-ile meeldis. Tore, kui saab näha ja kogeda midagi hingele, silmale ja mõistusele üheaegselt, ja inimesi kuidagi teise pilguga vaatama hakata. Humaansuseklaasi läbi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar