Suvi tegi ootamatu vangerduse.

Et meil siis on maikuu. Ohoh. Soe on ka. Poleks uskunudki. Et juba aprilli lõpus niivõrd temperatuuriga lajatab. Otse pähe.
Ojee, ma ei kurda selle üle mitte üldse. Mis saakski mul päikese ja soojuse ja suvemeeleolu vastu olla. Kohe absull mitte midagi. Vastupidi - igal kevadel algab uus elu ja iga suvi toob endaga kaasa teistsuguse, positiivse, helgema ning muretuma meeleolu ja mõtteviisi. D-vitamiin teeb oma töö ja teeb seda hästi.. Sellisest suvevabadustundest võib lausa sõltuvusse jääda. Ja kuniks seda on, kavatsen seda nautida ja ära kasutada. Isegi siis, kui see tähendaks esimesele ettejuhtuvale kesapõllule traavimist ja seal üleinimliku häälega metsa poole hõisklemist, et elu on lill vms. Jap, samasuguse kõigutamatu enstusiasmiga, nagu Prints Zamundast (see stseen, kus ta rõdu pealt hõikas: ''Gooood moooorning, New York!'' ja talle tüüpiliselt vastati: ''F*** you!'' .. Mhm. Prints aga laia siira naeratusega: ''Yes! F*** all of you!'' .. As if it was something really noble. Respect.)

Tegelikult, põlla peal karjumise kõrvalt tuleb targaks ka saada. Eks ma olen andnud endast (peaaegu) parima, nagu alati. Täiesti parimat ei saa anda. See tähendaks täiuslikkust. Siiamaani olen suutnud end tõestada kui inimlike eksimustega ''metsikult üle harju keskmise'' olija. Põhimõtteliselt olen ma jube rahul sellega, et mul lõpuks ometi sobilik graafik kooliskäimiseks on. Mõni päev 9.00, mõni päev 10.45, siis jälle 15.30. Sobib. Kuniks mul vaheldust ja võimalust oma aega huvitavamalt ja soovikohasemalt sisustada on, olen mina käpp. Kokkuvõttes: 21. aprill oli see päev, kui kari metsikuid abituriente valgete tuttidega ringi jooksis ja kisas('Ma. Arrrrmastanteidkõi-ki!'') autosid loksutas ja politseijaoskonna ees ''Võta kaasa, kallis, mind... 18 juba täis'' laulis. Ohjeah. Õhtu oli lihtsalt. Lihtsalt. Mõni asi sai tõestust, midagi uut ei selgunud. Tiuks on vindises olekus nagu Tiuks ikka, kui näidet soovite. Ja grillvorstid maitsevad samamoodi, nagu 3 aastat tagasi. Või mõnel muul juhuslikul ajal. Grillvorst jääb grillvorstiks. (Ma vaatan, tautoloogia on mulle meelepäraseks saanud. Ega jah - lollikindel.)

Ja eelmisel laupäeval sain oma kirjaneitsi oskusi paberile valada. Pool tundi ikka teemat ei valiks! Mina valisin, ja õieti tegin, et 10. teemat ei võtnud. Sest enamus võttis. Mina, tüüpiliselt, valisin kunsti teema (sest seesama teema on mul kordi erinevates versioonides läbi kirjutatud), jättes eneseotsimise ja -leidmise kõrvale. ''Palverännak'' sai selle-eest Liina poolt ikkagi ära mainitud. Ja temale ning ülejäänud kolmele semule tänusõnad meeleoluka saunafilmiõhtu ja (mootor)sae elamuste eest. Kor-ra-ta! Seenekrõpsud omavad! (see sulg on neile, kes tahaksid siinkohal NOT! karjuda. Ma ise jään erapooletuks, eks.)

Nõndaks. Ja täna oli see vahva päev, kus meie kõrvakuulmine ja lugemisoskus proovile pandi. Damn, ma ütlen, küll inglise keeles võib ikka nõmedalt kiiresti ja monotoonselt teksti linti lugeda. Me nimetasime tänast eksamit bingomänguks (selle vahega, et ristikeste asemel tuli linnukesi laduda või sõnu lünkadesse sokutada). 6 päeva pärast saab neile näidata, kuidas inglise keeles rääkida tuleb. (Riiiight. Suht irooniline oleks, kui nüüd mõnusalt mööda paneks. Aight.)

Mhhh. Ma tahtsin ju millestki veel kribada. Ahjaa! L. sünnipäev!(Veelkord: õnneõnneõnne, L.!) Jajah, esimene viib alati teiseni, just. Ja see, et kooki alles järgmisel päeval süüa sai, oli tegelikult kokkuvõttes täitsa hea idee. Siiski, kahju, et toda Roosat Pantrit plangu tagant mööda ei lonkinud; tema tunnusmeloodia kõlas naabri aiast, after all! Ja õnn, et mina edasi s i n n a baari ei sattunud. Õhh. Ma ei oleks enda eest vastutanud: pokaalid lendu!!! :@

Tegelikult tõmban nüüd otsad kokku, enne kui südant puistama hakkan või liialt emotsema kukun. Püüan seda vältida. Suvi on ees, ja pauguta või pauguga, me saame jalad alla!

Peace out.

(ma ikkagi panen siia laulu ka. L. teab. Restoranielu.)

there's another world behind the curtain.

Ja ma arvasin, et olen ainuke, kes juhuslikke inimesi minevikust, olevikust ja tulevikust, nt (eks)koolikaaslasi unes näeb.. Tuleb välja, et viimasel ajal olen isegi öösiti inimeste alateadvuses ringi hulkunud..
Esiletõstmist vääriks K.-M-i unenägu, kus peategelane olevat viibinud mingil üritusel, mis juhtumisi toimus kusagil duširuumis ning kus seina taga pead pesti ( ?! ). Nõndaks. Ja ühel hetkel olevat seal olnud mina. Mustas kleidis. Sall üle õlgade. Papptops kohviga käes. Jalg üle põlve. Pingil. Peategelane kurtis ühele tüdrukule(reaalne isik), et keegi müstiline Taavi (nii minu kui peategelase jaoks reaalselt olematu isik) ei räägi temaga, joob ja on kuri jne jne. Siis pöördus ta õnnetult minu poole ja küsis, mis bussiga me koju lähme. Tsiteerin K.-M.-i kirjeldust: ''Selle peale vastasid sina "Ah, ära põe! Suvel jõime me temaga iga päev koos kohvi." Ja sellele järgnes mu kadeduseohe "Lucky You!" Ja sina muhelesid kavalalt. Siis ilmusid tilkuvate juustega tüdrukud meie ette. Kes olid mulle täiesti võõrad ja nägid välja nagu The Ring-i kaevust välja roomanud tüdrukud. Nad küsisid meilt " Mis passite?" Sina vastasid jääkülma rahuloluga "Oleme kultuursed".''

Vaat' siis, millega mina öösiti tegelen. Ja K.-M. pole ainuke tore näide. Olen juhtunud nii siia-sinnagi.
Ning minugi unenägudesse on tulnud väga müstilised, nn seosetud inimesed, kui nii võib öelda. Lihtsalt tulevad. On. Hängivad minuga samades kohades. Tore ju.

Ja täna nägin jälle üht eriskummalist und.
Oli õp. N tund ja ma istusin T.-ga. Me mõlemad täheldasime, vaadates õp. N-i, et viimane on jube kiiresti vananenud. Tema juuksed olid halliks läinud ning pea pealt välja langenud.. Seda nädalaga. Ja järgmisel hetkel laulis üks mu kooliõde Jääääre 'Viimast trammi'. Samas tunnis. Ja ma hakkasin kaasa laulma. Laulsin ja pisarad tulid silmi. Õp. N. nägi mind ja lausus: ''Vaene laps, Sa ju nutad end lõhki..''. Ma vastasin, et mul on lihtsalt peas midagi..See tuleb eksamistressist(kuigi mul seda ju ei ole). Õpetaja ei uskunud. Ma ise ka mitte. Uni sai läbi.

Siinkohal tervitused sellele seni tundmatule (?) tumedapäisele noormehele, kes ennast minu paari öö taguses unes ilmutas. Ja tänaseks mitte ainult minu. Sweet.. He's out there somewhere.

Mida/keda homne toob?

Ja täpiks i-le prohvetlik Jäääär - 'Viimane tramm'

Elu kui vikerkaar.

Kõigi kirvegavehkijate ning skinhead'ide rõõmuks või kurvastuseks ei kavatse ma täna rääkida vähemusgruppidest. Tegelikult oli plaanis jutustada oma külaskäigust kultuuripealinna ning dilemmast, kumba elukutset eelistada: kas kala- või jahimeest? Ehk teisisõnu: pisike memuaar Ugala etendusest ''Vanamehed seitsmendalt'', autoriks Andrus Kivirähk.
Tunnistan, et peale Kiviräha/-rähki/-rähi/-rähu (kas keegi üldse teab, kuidas tema nime käänata?) ühe raamatu läbilugemist ( iseenesest on häbematu ühe romaani põhjal kirjaniku üle otsustada, tean) , suhtusin palasse teatud skeptitsismiga, pidades viimast pingutatult rahvapäraseks, nn villaseks. Kuid ennäe - tuleb kiita kas autorit, kelle näidendid romaanidega võrreldes paremini välja kukuvad või siis lavastajat (Peeter Tammearu), kes draamateksti oskuslikult lavale seadis. Igatahes, naerda sai rohkem kui küll. Ennekõike oli särav just karakterkoomika, milles suurem osa aust langeb minu arvamuse kohaselt Meelis Rämmeldi kehastatud Kaljule ning tema antud arvukatele lausabsurdsetele hellitusnimedele.
Kokkuvõttes oli terve see tükk üsna lausabsurdne, balansseerides reaalsuse ja muinasjutu piirimail. Milles siis point oli? Kindlasti mitte inimeste veenmises, et seitsmenda korruse akna tagant tõepoolest haid mööda ujuvad või et kõrvalkorteris dromedarid ringi kappavad, vaid et kui midagi piisavalt tahta ning millessegi sügavalt uskuda, võib see vabalt võimalik olla. Iseasi, kas reaalsuses taoline ilus naiivne idee ka toimib, on kaheldav. Aga laval oli see päris usutav. Mnjah, ja naljakas oli ka. Palju naljakam näiteks kui ''Viimane sigar'', mis oli rohkem filosoofiliste sugemetega. Ja viimati nähtud ''Savoy balli'' näol oli tegemist operetiga, mis minu silmis ei saagi liialt koomiline olla.
Ugala väikeses saalis pole ma varem käinud. See on veel pisem kui Sadamateater, kuid miskipärast sealne vaatan-näitlejaga-tõtt-olek mind niiväga ei häirinud. Üldjuhul ma lihtsalt ei salli seda, kui pean olema kusagil näitlejate vahel, n-ö osa etendusest. Sest enamasti ma tahan olla vaatleja, nähtamatu kõrvalseisja. Võib-olla just seetõttu jättis ka varem vaadatud ''Vaene loom vihma käes'' kuidagi õõnsa ja häiriva tunde.. Või oli viga hoopis selles, et mind vastutahtmist keset võõraid muresid ja rõhuvat igapäevakriisi tiriti. Kes teab. Igatahes olin Kiviräha/-rähki/-rähi/-rähu (valige ise) komöödiast tublisti üllatunud. Ja peale selle sai tol õhtul kooki ning viinamarju ka veel. Õhtu missugune..
Lisaks avastasin, et Viljandi on üks teine tore linnake, millel on oma helge aura. Kui Tartul on selline ''heade mõtete aura'', siis Viljandil on ''kultuurse harmoonia aura'' - selline ilus, kodune ja helge.
(Mis puutub elukutse eelistusse, siis sellele ma vastust ei leidnudki.)

Kuid nii palju siis teatrikülastustest.

Täna saime proovikirjandiga ühele poole. Valisin teema, mida enda jaoks sel hetkel kõige paremaks pidasin: ''See, kes valitseb halli argipäeva üle, on kangelane'' (Fjodor Dostojevski). Mulle täitsa meeldis.

Ja siis olen ma tükimat aega tahtnud veel m i d a g i kirjutada. Ei, mitte enam teravaid ja kandilisi tekste, vaid luuletust. Midagi helisevat, nagu muusika.
Aga mu helihark oleks justkui kuhugi kadunud.

I'm working on it.

'..on liivakell, mis aegamööda käib..'

Kas teile tundub see loogiline, et aprilli keskpaik on käes? Mulle isiklikult ei. Aga ma ei saa seda eitada, kui kalendrisse vaatan, ning samas ei ole mul ka otseselt midagi selle vastu. Ennem vastupidi. Juba mitmeid päevi (ehk nädalaidki juba?) olen tahtnud öelda, kuivõrd hea meel mul kevade üle on. Enamasti mõtlen sellele siis, kui õhtuti muusikakoolist tulen. Alles oli see aeg, kui tuli pimedatel ja süngetel tänavatel kooli ja koju lonkida; mitte midagi ei näinud, päeva nagu polnudki. Ainsaks lohutuseks oli kuuvalgus, mis natukenegi teed paista lubas. Ma vihkasin pilviseid õhtuid. Kuid nüüd võin tunda vaid siirast headmeelt selle üle, et saan õhtuti muusikakooli sõita, mitte mööda hangesid või lörtsiauke komberdada, ning naasta päikesevalgel. Ka sel kellaajal. Sillerdav, sillerdav.. Doesn't that make you feel good? Kevad on endiselt minu jaoks eriline. Valgust täis päevad ja soe tuul, mis puistab päikesesära näole...
Täitsa uskumatu, et aasta on eelmisest kevadest möödas. Ma mäletan seda nii hästi. Veider on mõelda, kuidas me oskame tagasi vaadata, teadmata, mida toob tulevik.

Hea asi on seegi, et (pidev) õppimine edeneb päikese-ja valgusrikkal ajal ka paremini. Ei pea enam nn küünlavalgel elama.
Ahjaa. Rääkides küünaldest, siis lugesin eelmine nädalavahetus läbi Sàndor Màrai ''Küünlad põlevad lõpuni''. Lugu ise on siis kahest vanast mehest, kes saavad taas peale 41 aastat kokku, eesmärgiga vanad asjad enne surma sirgeks rääkida. Millised probleemid nende südametunnistust vaevavad ning mis on loo puänt, seda ma kirjeldama ei hakka. Pealegi, otsustas autor nii ülbe olla ja loo tegeliku tõe üldse kaminas ära põletada, niiet - ei tea seda isegi. Muidu oli täitsa tore raamat, kui too vanapapi seal nii hoogu poleks läinud ja ennast lehekülgede viisi kordama ei oleks hakanud. Võimalik, et see oli taotuslik. Kes nende kirjanike pähe näeb.. Põhjus, miks mulle just see raamat kätte jäi oli fakt, et ''Küünaldest'' on tehtud lavastus, mida praegu Ugalas näha võib. Mõtlesin lihtsalt, milline võib olla see baasmaterjal. Lavastuslikult veidi väljakutseid pakkuv (mis osa tekstist välja jätta, mida sisse kirjutada; vägagi ühepoolne dialoog; erinevate ajajärkude paralleelne käsitlus etc), kuid iseenesest huvitav.

Ugalast on põhjust veel rääkida. Järgmisel - ülikiirel- nädalal on plaan üle pika aja sinna täitsa jõuda. Polegi ammu käinud.. Jehhu! Küll mitte ''Küünlaid'' vaatama, aga midagi muud.. Midagi hiljutisse teemasse, seotud jällegi teatri, liblikate ja halli koeraga. You solve the puzzle..

Ja vahepeal, peale mõningasi täheldusi, kogutud siit-sealt, ning ka vestlusi, oli mul kange soov kirjutada sõprusest. Ja sellest, kuidas aeg inimesi ühte sulatab, mingil moel liidab, ühendab ning siis nad erinevaid elusid elama paneb. Kes siis ikkagi muutub? Inimesed või aeg? Viimaks jääb õnneks alles see, mis on kõige tähtsam - see sundimatu ja sõltumatu, mis on, olenemata ajast. Kui seda ei jää, pole seda kunagi olnudki. Ühised mälestused, vaated, täiesti seletamatu irratsionaalne side või jumal teab veel, mis..
Aga see oli lihtsalt minu sisemaailma mõne-hetke-mõte..

Homme algab taas kool. Või mis algab, lõpp on silmaga paista. Viimased 4+1 päeva+proovieksam ning hüvasti. Põhimõtteliselt. Pikk nädalavahetus oli. Minu jaoks, arvestades, kui vähe mul tavaliselt ''vaba aega'' on. Tegelikult ma tean, et seda tuleb ise võtta, aga ma ei ole raatsinud. Sellesse nädalavahetusse jäid siis järg ühe esmaspäeva tegevusele nimega filmivaatamine(''Rõõsikad!''), Coelho ''Palverännak'' (ehk räägin sellest kunagi hiljem), tantsuline sünnipäevapidamine (õnne, J.!) ning traditsiooniline munadevärvimine ( rõhk on sõnal traditsiooniline). So much about it.

Ja siis on veel üks laul. See viimane. Meie viimane.

Saladus.

Meie igapäevast algebrat anna meile tänapäev...

.. ja anna meile andeks meie spikerdamised, kui meie kontrolli õigesti teeme..

Päev 5.
Midagi pole muutunud. Sellegi päeva veetsin õppides. Täna ainult matemaatikat. Ühiskond, mida ma seni vahelduseks tudeerisin, jäi nukralt voodile vedelema. Õpikud ja konspektid ja materjalid, ma mõtlen, mitte terve ühiskond kui selline...
Vaheaeg? Mida? Mul on vaheaeg? Pole nagu aru saanud. Mul siin käib aerutamine.. Udu on tihke, aga sadam justkui paistaks. Või siis karid. Aga katki ka ei jäta, tuleb mis tuleb..

Ei tea, kas on põhjust varsti kahelda oma vaimses tervises? Seni, kuni ma seda tunnistan, ei ole ohtu. Kui ma peaksin eitamisfaasi jõudma, võtke midagi ette. Öelge näiteks, et : kui Sa kohe normaalseks ei hakka, siis õhtul ühiskonna sidusust õppida ei saa! (Mõistate ikka, et see on suletud ring, jah?)

Lisaks tahtsin ma mainida, kui kohutav võib olla 21. sajandi tragöödia - jääda ilma internetiühenduseta. (Oh, ärge ahhetage nii dramaatiliselt; nagu näete, olen sellest jubedusest juba taastunud.. tänan muretsemast) Mõned aastad tagasi oleksin õlgu kehitanud. Pole, siis pole. Aga nüüd siis sain aru, kuivõrd eluliselt väärtuslik on olla võrgus. Online = elus.
Tegelikult midagi selle paari päevaga ei muutunudki. Asi on rohkem vaid põhimõttes, et mul on võimalus. Mitte ainult siis, kui vaja, vaid ka siis, kui tahan. Punkt.

Ilusat kevade algust. Nüüd on see siis käes. Jee! ja buu! samaaegselt. Hurmav ja hirmus.

Selle kevade värvid, muide, on roosa ja oranž. Aga näedsa - mis värk selle rohelisega siis on nüüd... ?!

E.g.  Coldplay - Green eyes. (kuula siit)

13. reede (part 2) ja 14. märts ehk kuidas D. taas pealinna väisas.

Tsiteerides Slim Shady't: ''Guess, who's back. Back again.'', siis- nagu näha - räägin jälle endast, olles tagasi avastamast pealinnaelu ja suurlinnaromantikat.
Ahjaa, ja ennekõike, näitamast oma emakeelealaseid oskusi. (Kes veel ei tea, siis Tallinnas toimus 24. riiklik emakeeleolümpiaad). Mis puutub teadmistesse, siis suutsin saavutada kena keskmise. Või nh, niivõrd kuivõrd, sest kohal oli niigi, emeriitprofessor Mati Hinti sõnul, noorte eesti keeleteadlaste eliit. Ühesõnaga - nende hulgast esiviisikusse ei tulnud. Aga korralikule 11. kohale suutsin oma ~30 osavõtjaga vanuserühmas platseeruda. Sooviksin siinkohal ära märkida korraldajatepoolse kena žesti võimaldada olümpiaadil igale osalejale TLÜ pastakas, pudel vett ja šokolaad. Kas pole mitte suuremeelsemat kinki (pean silmas just seda viimast)? It made my day. Või vähemasti osaliselt. It made my hour, oleks vist parem öelda, sest potsatanud peale pikka ja liiga tüütut bussisõitu pealinnas maha, sattusin kohe it-made-my-day-events'ide keskele.

See oleks vist see koht, kus tuleks tänada minu vastuvõtjat, kes enda sõnul harrastabki neidude väljakutsumist apelsinimahla jooma ( Viru keskus! Jee, ma olen ka nüüd lahe!), et siis nende kottide-kompsudega minema joosta. Aga kuna see sai ennatlikult välja lobisetud ning kibekiirelt muud originaalset alternatiivi ei leidunud, tuli leplikult jänest sõita ja näidata blondile, kuidas hotellis liftiga 6.korrusele saada ja kuidas toas tuled põlema lähevad. Ja peale selle olla TLÜ-s mõnda aega moraalseks toeks. Edasised olemata jäänud plaanid tuleb ajada 13 reede kaela. Aga tänud sellegi eest.

Kogu TLÜ-s toimunud üritus oli päris kõvv (ma tänan, et te mu terminoloogiat hindate). Kaks päeva veeta tõeliste keele- ja mõtteteadlaste keskel oli lausa rabav. Filoloogid, ma ütlen! Samal õhtul, kui ametlik osa ja ka ametlik-meelelahutuslik osa läbi oli, tekkis küsimus - mida ette võtta, õhtu on alles noor. Loogiš ju, mida emakeeleolümpiaadist osavõtjad korraldavad - lugemisõhtu! Nojah, see eeldas seda, et enne kella 22.00 tuli Viru keskusest läbi hüpata (see oli kõige lähem kaubamaja Central hotellile, that's why) ja ''raamatuid'' osta. Jeap, tehtud. Peale pikka otsustusvõimetusepuhangut langes valik läti ja siis mingile lääne-euroopa roosale ''klassikale''. Mhmh, elagu kirjandusõhtud! Lõpuks, kogu iroonia kiuste, läks jutt ikkagi raamatute peale ning siis tekkis diskussioon ''Rehepapi'' teemal. Poole üheks vajusid kõik laiali. Tarkurid ikka ju, mitte mingid läbuossid..

Järgmisel päeval sai oodatult hästi hommikust süüa (lõpus jõudsime järeldusele, et puhtalt söögi pärast olekski võinud sinna tulla - see oli midagi meeletut. Nagu kuningakassid, ausõna). Ja siis tuli kompsud kokku pakkida; need jätsime hotelli hoiuruumi. Ühiselt sõitsime (piletitega, ofkoors) Kadriorgu ja tutvusime kohalike vaatamisväärsustega. Ekskursioon päädis kollektiivse KUMU külastusega ja kiirkorras saalide läbiratsutamisega. Pole paha, see kunst, pole paha.
Siis läksime tagasi TLÜ Keeltemajja ja kuulasime emakeelepäeva (14.03) kõnet ja pidulikku lõpetamist ning loengut teemal ''Kas ynned sa olbama sirvandust?''. Viimaks sai jälle süüa. Viimast korda ja kõvasti. Torti ka. Rahulolu.
Ja siinkohal tuleb tänada oma toanaabrit Nõost, kellega oli päris kahju hüvasti jätta. Vestlused temaga olid väga harivad ja mõnusad. Muuhulgas rääkis ta sellest, kuidas neil Nõos katse korraldati - mitu nõokat mahub ühte ühikatuppa. Funny. Mingi traditsiooniline ajatu inside teema.

Aga olümpiaadiüritus sai läbi ja päev oli alles poole peal. Mingi juhuse läbi leidsime end ühe keeletargast osalisega kahekesi Tallinna tänavail ja, veendunud selles, et teine kompanjon kusagil teadmatuses eksisteerib, võtsime ette tripi pealinna avastama. Õigemini, mina lasin omale kohalikku elu näidata.
Ja taaskord tänuminutid uisutunni eest, kuhu me viimaks välja jõudsime. Niguliste juures uisata ja niisama maast ja ilmast juttu ajada oli päris fun. Noh, minu bussijaama saatmine oli ka tänuväärt tegu. Kes teab, kuhu blond oma aruga minna võib.

Kokkuvõttes võin rõõmus olla uute arvukate tutvuste üle. Nüüd täidavad uued fännid Orkutis senised tühjad augud isegi mitmekordselt. Jee! Ja siis sain ma väidetavalt inspiratsiooniallikaks ka olla. Vaat' kus! : ) Reis missugune..

Mind ennastki tabas ootamatu loominguhoog. Bussis vuhtisin, kõige raputamiste kiuste, põlve otsas ühe luuletuse valmis. Kogu positiivse elamuslaengu taustal iseloomulikult pessimistlik. Või .. oleneb lugejast.

Kuhu küll lähevad mõeldud mõtted,
siis kui kord päev saab läbi?
Kedagi pole ja keegi ei tõtle,
vaid tänavapostil on häbi.

Et katki on pirn, ning ümber on pime,
kuigi nii olla ei või.
Tõde on proosalisem kui ime -
üks poisike katki ta lõi.

Ja bussid ei sõida, nende aeg sai otsa,
kuid endiselt plingivad fooris
oranžikad tuled; on tänagi kosta
kassid - nad kräunuvad kooris.

Et väljas on külm, seal keegi ei tee pai.
Hoopis lihtsam oleks elada talus,
kui armutuil linnatänavail
olla pidevalt kellelgi jalus.

Kuhu küll lähevad mõeldud mõtted,
siis kui kord päev saab läbi?
Kas siis neid ei ole, kas siis nad ei tõtle?
Kas keegi neid minemas nägi... ?

''One day your story will be told...''

Nii. See nädal on läbi saanud. Nädal täis veidraid rolle ja vastakaid tundmusi. Ruttu jõudis ta kätte ja veel rutem sai läbi. Ent kurta ei saa. Võib vaid öelda, et me andsime endast parima. Sest, ei saa salata, arvasime hullemat. Lõppkokkuvõttes läks päris hästi. Kahju muidugi, et nii palju haigeid oli. Aga mis teha .. Kogu selle imeliku ja emotsionaalse nädala sümboolne finiš leidis koha eilses, reedes - päevas, mil midagi muudeti. Mis? Meie seda ei tea. Ja arvatavasti ei saagi teadma. Ehk võime vaid aimata, aga kuna midagi jäi olemata ja midagi sai selle asemel toimuma, siis ei ole aimaminegi väga täpne. Fakt on see, et reede oli üks suur deja vu. Ja nagu selgus, siis mitte ainult minu jaoks. Esialgu oli päris jahmatav elada samu situatsioone teistkordselt läbi. Ja siis oli veel jahmatavam kuulda, et ka L. seda tegi. Küll teises olukorras, aga sama tõetruult, samal päeval. Mhmh. Midagi muudeti. Ja miskipärast otsustati asi just nii lahendada, nagu kõik toimus. Who knows, mille jaoks selline drastiline kustutamine-ülekirjutamine hea on.

Kevad vist tuleb. Jah, nüüd tahaks juba kevadet. Pikki päevi ja õhtuid täis päikest. Valgust ja öid, kus päike ei looju. Just nagu suvel. Kevad toob alati mingi kerge tunde, lootuse helgemale homsele.

Ilus talv oli.

Las ta oli.

Kevad on veel ilusam.

Siin väike ülevaade Miku-Manni nädalast 2009.

Esmaspäev: 'Kuulsused'(Kurt Cobain & Shakira)

Kolmapäev: 'Muinasjututegelased'(Kaunitar, Edgart, Okasroosike)

Reede: 'Ööelu'(Ruutmiil öises valvevahetuses)

''One day they'll tell you that you've changed,
Though they're the ones who seem to stop and stare...''