ja P. plaadimängijas laulis The Black Keys'i "Lonely Boy". Palusin tal see kõvemaks keerata, kui ta kaasa laulis. Jube vedamine oli sel hommikul tema masina peale saada - ainuüksi juba muusika pärast. Tartus kohtusin A.-ga ja sõin oma kompsude-kottide otsas temaga jäätist. Tund aega hiljem olin veel suurema pagasikuhja all teel Soontagale.
Seda, mis seal kolme päeva vältel toimus, oli meile kõigile väga vaja. Kusagil mai alguses mõtlesime K.-ga, kui väga juba tahaks seda metsaõhku, istuda seal rõdul, võtta ühed rämedad õlled (mina õlut ei joo, aga mõte on aus), vaadata loojangut ning hiljem süüa sõrmede vahelt lõkke ääres seda vorsti, mis on selles hetkes nii hea, et olla ei või. Minna sinna allikale ja juua hommikujooksu ajal seda külma allikavett. Võib-olla elasin ma siis kogu ootusärevuse ja kõik need elamused juba veidi ette ära, kuid mingi seletamatu rahu ja tasakaal mul kohale jõudes oli. Mitte ükski oodatud hetkedest ei jäänud aga olemata. Selleks suvekooliks kokku tulnud seltskond oli maksimaalselt hurmav ja fabuloosne, et ei saanud midagi ette heita. Eks mõni jättis ikka tulemata, kuid tähtsaimad olid kohal, igast vähegi teatriõpingutega seotud linnast.
Esimese õhtu K. ja J. antud kolmetunnise lavavõitluse tipuks oli kubemelöök, kuid armastama sai hakatud ka lahtise käega näkku löömist ning E. õppis minu peal nautima naisepeksu. Ma ei jäänud ka võlgu. M. ei julgenud mind lüüa, kuid kägistas meeleldi. Pole midagi öelda - õhtu oli amüsantselt vägivaldne. Viimaks saabusid kaks oodatud pealinlast, kes tormijooksuga vallutati. Rõõm näha ja kallistada oli vastastikune. Sõime end pooleks ja laulsime hommikuni. Mehed käisid saunas ja šjeff näitas veest tulles mustkunsti. Toit jäi selle peale kurku kinni, kuni naer hingamisteed ja mõtted nähtust jälle vabastas.
Järgmine päev algas puude kolinaga, sisenes šjeff ja teatas: "Muide, sauna võime teha viimse päeva laupäevani - puid on sitaks." Niisiis naersime end üles, järvevesi oli puhas morning beauty ning puder maasikamoosiga oli ühise kohvi kõrvale rõdul asendamatuks saatjaks. Ülejäänud päeva veetsime H. õpetuste all liikumise, action-teatri ja tantsuga. Räuskasime ja jõõrasime keset muruplatsi, to be short. Vaade, mida võõrastele näha ei soovita - see oleks lihtsalt arusaamatu märatsemine, infantiilne aelemine või mõttetu ringikelpsamine. See selleks, meil oli arendav päev. Mõned konditsioonitud isikud jäid majakese juurde puhkama, päikeselaikudes pikutama, badmintoni taguma ning niisama bravuursed olema. Meie, kes me lõunale tulime ja siestatasime, saime ka korraks sellest oleskelust osa, kuid panime innukalt õhtuni välja. Siis sai süüa, siis sai sauna ja ujumist järves, siis sai kitarrimängu, vorste ja juttu öhhe. Inimesi ja mõtteid.
Ja kõike seda emotsionaalset maandust, positiivset laengut saatis maaliline Lõuna-Eesti loodus, muutlik, ent leebe ilm, mis pakkus nii romantilist äikest segamini päikesepaistega, välgumaalinguid järve taga taevalaotusel, kui kuldvihma ja mahedat jahedust, mis lubas kuumusest hingata ning öösel paremini välja puhata. Olukord, et me kõike seda koos kogesime ning seal majakeses just üheskoos, nagu pesakond kassipoegi istusime ja olime, andis päevadele lisavärvi ja -lõhna. Tulin küll kodust, aga tunne oli, nagu oleks hoopis nüüd koju jõudnud. Selline teistmoodi. Ikkagi inimesed, kellega ei peagi midagi erilist tegema, midagi ütlema või mõtlema, lihtsalt koos olla, kuulata ja vaadata nende naeru, nende häält toetamas enda oma, lõkkevõbelust palgeil ja hommikukäreda mõmina saatel uude päeva ärgata. Teadmine, et ollakse hetkes olemas, oli kuidagi turvaline, kindel ja soe.
Reedel lahkuti osaliselt juba varavalges ja inimesi liikus hiljem erinevate vahenditega erinevasse suunda. Sõitsime L.-i ja J.-iga tagasi Tartusse, mis oli suve kohta ootamatult meeldiv, värskelt asjalik ja kutsuv, ei kiirganud inimvaenulikult kuumust, nagu suurlinnadel suvede keskel kombeks. A. võttis mind vastu ning saatis bussi peale, samas kui mina ikka veel suvekoolis omadega olin ning sellest rääkisin. Mida, ei mäleta. Sest ma nagu ei teadvustanudki, et olen tagasi ja kirjeldan asju juba distantsilt.
Minu doos inimesi, armastust, värve ja vabadust sai mõneks ajaks selle reisiga täidetud.
Charles võõristas algul, kuid kruugutas siis äratundmisrõõmust. Kodus suitsetati rääbist ja jälle sai sauna. Ent ilmad läksid külmaks ja õhtuti keegi ei laula. Aga hing on saanud toitu. Sellest mõneks ajaks jätkub.
Seda, mis seal kolme päeva vältel toimus, oli meile kõigile väga vaja. Kusagil mai alguses mõtlesime K.-ga, kui väga juba tahaks seda metsaõhku, istuda seal rõdul, võtta ühed rämedad õlled (mina õlut ei joo, aga mõte on aus), vaadata loojangut ning hiljem süüa sõrmede vahelt lõkke ääres seda vorsti, mis on selles hetkes nii hea, et olla ei või. Minna sinna allikale ja juua hommikujooksu ajal seda külma allikavett. Võib-olla elasin ma siis kogu ootusärevuse ja kõik need elamused juba veidi ette ära, kuid mingi seletamatu rahu ja tasakaal mul kohale jõudes oli. Mitte ükski oodatud hetkedest ei jäänud aga olemata. Selleks suvekooliks kokku tulnud seltskond oli maksimaalselt hurmav ja fabuloosne, et ei saanud midagi ette heita. Eks mõni jättis ikka tulemata, kuid tähtsaimad olid kohal, igast vähegi teatriõpingutega seotud linnast.
Esimese õhtu K. ja J. antud kolmetunnise lavavõitluse tipuks oli kubemelöök, kuid armastama sai hakatud ka lahtise käega näkku löömist ning E. õppis minu peal nautima naisepeksu. Ma ei jäänud ka võlgu. M. ei julgenud mind lüüa, kuid kägistas meeleldi. Pole midagi öelda - õhtu oli amüsantselt vägivaldne. Viimaks saabusid kaks oodatud pealinlast, kes tormijooksuga vallutati. Rõõm näha ja kallistada oli vastastikune. Sõime end pooleks ja laulsime hommikuni. Mehed käisid saunas ja šjeff näitas veest tulles mustkunsti. Toit jäi selle peale kurku kinni, kuni naer hingamisteed ja mõtted nähtust jälle vabastas.
Järgmine päev algas puude kolinaga, sisenes šjeff ja teatas: "Muide, sauna võime teha viimse päeva laupäevani - puid on sitaks." Niisiis naersime end üles, järvevesi oli puhas morning beauty ning puder maasikamoosiga oli ühise kohvi kõrvale rõdul asendamatuks saatjaks. Ülejäänud päeva veetsime H. õpetuste all liikumise, action-teatri ja tantsuga. Räuskasime ja jõõrasime keset muruplatsi, to be short. Vaade, mida võõrastele näha ei soovita - see oleks lihtsalt arusaamatu märatsemine, infantiilne aelemine või mõttetu ringikelpsamine. See selleks, meil oli arendav päev. Mõned konditsioonitud isikud jäid majakese juurde puhkama, päikeselaikudes pikutama, badmintoni taguma ning niisama bravuursed olema. Meie, kes me lõunale tulime ja siestatasime, saime ka korraks sellest oleskelust osa, kuid panime innukalt õhtuni välja. Siis sai süüa, siis sai sauna ja ujumist järves, siis sai kitarrimängu, vorste ja juttu öhhe. Inimesi ja mõtteid.
Ja kõike seda emotsionaalset maandust, positiivset laengut saatis maaliline Lõuna-Eesti loodus, muutlik, ent leebe ilm, mis pakkus nii romantilist äikest segamini päikesepaistega, välgumaalinguid järve taga taevalaotusel, kui kuldvihma ja mahedat jahedust, mis lubas kuumusest hingata ning öösel paremini välja puhata. Olukord, et me kõike seda koos kogesime ning seal majakeses just üheskoos, nagu pesakond kassipoegi istusime ja olime, andis päevadele lisavärvi ja -lõhna. Tulin küll kodust, aga tunne oli, nagu oleks hoopis nüüd koju jõudnud. Selline teistmoodi. Ikkagi inimesed, kellega ei peagi midagi erilist tegema, midagi ütlema või mõtlema, lihtsalt koos olla, kuulata ja vaadata nende naeru, nende häält toetamas enda oma, lõkkevõbelust palgeil ja hommikukäreda mõmina saatel uude päeva ärgata. Teadmine, et ollakse hetkes olemas, oli kuidagi turvaline, kindel ja soe.
Reedel lahkuti osaliselt juba varavalges ja inimesi liikus hiljem erinevate vahenditega erinevasse suunda. Sõitsime L.-i ja J.-iga tagasi Tartusse, mis oli suve kohta ootamatult meeldiv, värskelt asjalik ja kutsuv, ei kiirganud inimvaenulikult kuumust, nagu suurlinnadel suvede keskel kombeks. A. võttis mind vastu ning saatis bussi peale, samas kui mina ikka veel suvekoolis omadega olin ning sellest rääkisin. Mida, ei mäleta. Sest ma nagu ei teadvustanudki, et olen tagasi ja kirjeldan asju juba distantsilt.
Minu doos inimesi, armastust, värve ja vabadust sai mõneks ajaks selle reisiga täidetud.
Charles võõristas algul, kuid kruugutas siis äratundmisrõõmust. Kodus suitsetati rääbist ja jälle sai sauna. Ent ilmad läksid külmaks ja õhtuti keegi ei laula. Aga hing on saanud toitu. Sellest mõneks ajaks jätkub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar