teisipäev, 23. juuli 2013

öised ekspressid ei maga

Charles on meie juures elanud nüüdseks kuu aega. Kardan, et ta on liialt klammerduv, hüsteeriliselt kiindunud, mis võib tähendada, et tema võimalused looduses ise hakkama saada ning elada normaalset hakielu vähenevad iga paanikahooga, mis teda tabab, kui ma toast lahkun.
 Muidu on ta uudishimulik, elav ja tubli. Nagu lapse eest, kes vajab pidevat tähelepanu. Selle vahega, et ta on võimeline kiusu pärast asju tegema, eest ära lendama ning esitama ultimaatumeid väetisepallide, tikkude ja käekella patareidega.



Vahingu päevaraamatust:
"19. mai (1973). "Ullike". Kaks etendust mõjusid kokku nagu suur lai maantee, ringtee, Sadovoje Koltso, mida mööda võiks käia neli tundi, kui sul Moskvas kuskil ööbida pole, kui metroo suletakse ja kaenlas on dissertatsioon nagu Eglitisel Riiast. Siis aga avatakase metroo ja sa pead jälle vagunisse istuma ja ringteed, ringsõitu jätkama, nüüd juba maa all. ... Ainult, et ringteed, ei maa peal ega maa all, Tartus ei ole. /.../Seepärast ma öösiti sihitult hulgungi ja otsin ringteelt armastust. Veidi lootusetu, aga siiski rahustav tegevus. Otsin ringteelt näitlejat, ei leia, aga pakutakse instseneeringut. Loomulikult võtan ma pakkumise vastu nagu iga teise anni. Ja ometi küsin ma endalt ja taksojuhilt, kellega ma sõita ei taha: miks ei leia ma näitlejat? Taksojuht vastab, et ma ei leia teda kunagi. 
"Miks?" küsin mina.
- "Sest... sest sa otsid armastust."
Mina: "Ah armastust ... ah et mina otsin rohkem armastust kui näitlejat."
Taksojuht: "Jah."
Mina: "Aga miks ma siis igal õhtul teatris käin?"
Taksojuht: "Seda ma ei tea."
Mina: "Miks sa ei tea?"
Taksojuht: "Ma ei käi igal õhtul teatris."
Mina: "Siis küll..."
Taksojuht: "Aga rääkida oli sinuga hea."
Ja takso kihutas minema. Jäin veepilve ja pritsmete sisse, vana loll, kes kehvalt ringteelt - mis ringteelt! poolkaarelt - näitlejat otsib. Vastu hommikut, siis, kui ainult öised ekspressid ei maga, siis, kui kirjanikud ennast aastateks tühjaks kirjutavad. 

Kommentaare ei ole: